Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 19:24-44
Taavet tuleb tagasi Jeruusalemma24Ja kuningas ütles Simeile: „Sina ei sure.” Ja kuningas vandus temale.
25Ka Mefiboset, Sauli poeg, tuli kuningale vastu; aga ta ei olnud hoolitsenud oma jalgade ja habeme eest ja ta ei olnud pesnud oma riideid alates sellest päevast, mil kuningas oli ära läinud, kuni päevani, mil ta tuli rahuga tagasi.
26Ja kui ta tuli Jeruusalemmast kuningale vastu, siis küsis kuningas temalt: „Miks sa ei tulnud minuga, Mefiboset?”
27Ta vastas: „Mu isand kuningas, mu sulane pettis mind. Sest su sulane mõtles: Ma lasen enesele saduldada eesli, sõidan selle seljas ja lähen kuninga juurde, sest su sulane lonkab.
28Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga juures. Mu isand kuningas aga on ju nagu Jumala ingel: tee siis, mis su silmis hea on!
29Sest kogu mu isa sugu ei ole mu isandale kuningale olnud muud kui surma väärt, ometi oled sa pannud oma sulase sööjate seltsi sinu lauas. Mis õigust mul siis enam on ja mida peaksin veel kuningale kaebama?”
30Ja kuningas ütles temale: „Mis sa sellest enam räägid! Ma olen öelnud: sina ja Siiba jaotage väljad!”
31Aga Mefiboset ütles kuningale: „Võtku tema kõik, sest mu isand kuningas on tulnud rahuga koju!”
32Ka gileadlane Barsillai oli tulnud Rogelimist alla ja läks koos kuningaga üle Jordani, et saata teda ainult Jordani piirkonnas.
33Barsillai oli väga vana, kaheksakümneaastane; ta oli varustanud kuningat, kui see viibis Mahanaimis, sest ta oli väga rikas mees.
34Ja kuningas ütles Barsillaile: „Tule koos minuga ja ma toidan sind enese juures Jeruusalemmas!”
35Aga Barsillai vastas kuningale: „Paljuks mul siis veel on eluaastate päevi, et võiksin minna koos kuningaga Jeruusalemma?
36Ma olen nüüd kaheksakümmend aastat vana; kas ma mõistan enam vahet teha hea ja halva vahel? Või kas tunnen mina, su sulane, enam selle maitset, mida söön ja mida joon? Kas ma kuulen enam lauljate või lauljannade häält? Miks peaks su sulane olema veel koormaks mu isandale kuningale?
37Su sulane läheb ainult pisut maad koos kuningaga üle Jordani. Mispärast peaks kuningas mulle tasuma niisuguse tasuga?
38Luba ometi oma sulast tagasi minna, et võiksin surra oma linnas oma isa ja ema haua juures! Aga vaata, siin on su sulane Kimham, mingu tema koos mu isanda kuningaga, ja tee temale, mis su silmis hea on!”
39Siis ütles kuningas: „Tulgu siis Kimham koos minuga ja ma teen temale, mis sinu silmis hea on. Ja kõik, mida sa minult soovid, ma teen sulle.”
40Siis läks kogu rahvas üle Jordani, ja kuningas läks üle. Ja kuningas andis Barsillaile suud ning õnnistas teda. Seejärel läks too tagasi koju.
41Kuningas läks Gilgalisse ja Kimham läks koos temaga. Kuninga viis üle kogu Juuda rahvas ja pool Iisraeli rahvast.
42Ja vaata, siis tulid kõik teised Iisraeli mehed kuninga juurde ning ütlesid kuningale: „Mispärast on meie vennad Juuda mehed sinu varastanud ja on viinud kuninga ja tema pere üle Jordani ja kõik Taaveti mehed koos temaga?”
43Aga kõik Juuda mehed vastasid Iisraeli meestele: „Sellepärast et kuningas on meile lähemal. Aga miks süttib teil viha põlema selle asja pärast? Kas me oleme kuninga küljest mõne tüki ära söönud või oleme viinud ta enestele?”
44Ja Iisraeli mehed kostsid Juuda meestele ning ütlesid: „Meil on kümme osa kuningast ja Taavetistki on meil rohkem kui teil. Mispärast te siis põlgate meid? Ja kas meie ei kõnelnud esimestena, et me toome tagasi oma kuninga?” Aga Juuda meeste sõna oli kõvem kui Iisraeli meeste sõna.
Sõprus on elu imelisemaid kingitusi ning seepärast tasub sõprussuhteid hoida. Mõnikord võib ka vaenlasest sõber saada, eriti kui leidub tahet tehtud halb heastada armastusega.
Tänases piiblitekst annab meile liigutavalt detailse ja kauni pildi kolmest inimesest, kellel oli eriline suhe Taavetiga. Kõigi kolmega käitus Taavet eeskujulikult.
Neist kaks esimest olid äsjases mässus olnud võimuhaarajate poolel, lojaalsed riigile, kuid Taaveti vastu: Simei oli endine Sauli poolehoidja ning Taaveti vaenlane. Ta oli Taavetit neednud, süüdistades teda ülekohtuselt Sauli surmas. Oli ju Taavet korduvalt Sauli eest põgenedes Sauli elu säästnud kui tal oli võimalus Sauli tappa. Lisaks oli Jumalast valitud kuninga needmine patt, mida karistati surmanuhtlusega. Iidses maailmas suhtuti nii õnnistamisse kui needmisesse kui tulevikku määratlevasse teosse, mis muutis kuulutatud sõnad reaalsuseks.
Mefiboset (kes ilmselt oligi süütu ja teiste poolt eksiteele viidud) püüdis oma pika selgitamise, maa tagasi pakkumise ja kahtsusega heaks teha seda, et ei olnud Taavetit raskel ajal toetanud.
Nüüd tulid mõlemad mehed kahetsedes andeks paluma.
Taavet käitub teadmises, et andeksandmine on Jumalale meelepärane tegu. Simei puhul keeldub ta õiguse kehtestamise sildi all isiklikku kättemaksu teostamast - Taavet teab, et olukorra pööramine ja õigluse jaluleseadmine tema kasuks oli Jumala tegu (s 22) - Jumal oli ära pööranud Simei needuse. Ja kuna Taavet teadis, et Jumal oli tema poolel, sai ta lahti lasta haavumisest ning usaldada tasumise Jumala kätte.
Mefiboseti osas oli olukord keerulisem, sest näiline reetmine nende poolt, keda oled aidanud ja raskustest päästnud on mõnikord raskem kui vaenlase needmisega toime tulemine.
Kolmas mees Barsillai, on kogu aeg olnud Taaveti sõber ja sulane. Loeme, et nüüd on ta juba kaheksakümne aastane ning ka tunneb end vanana. Ka ütleb tekst, et ta oli ünsagi jõukas. Nüüd, kus mäss oli lõpetatud , soovib Taavet teda endaga kaasa Jeruusalemma viia.
Nii nagu paljud vanemad inimesed, tunneb ka Barsillai, et nad on vaid koormaks ja palub luba end kodupaika minna. Mida vanemaks saame, seda olulisemaks muutuvad vanad mälestused ja endised paigad. Ning tol ajal oleks matmispaik tulnud teha ikkagi sinna, kus inimese kodu oli. Barsillai puhul tähendas see Gileadi piirkonda Jordani idaosas.
Selle kommentaari autor: APÜ