Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 21:1-14
Gibeonlaste lepitamine1Ja Taaveti päevil oli kolm aastat nälg, aasta aasta järel. Siis otsis Taavet Issanda palet ja Issand ütles: „See on Sauli ja tema veresüüga soo pärast, et ta surmas gibeonlasi.”
2Siis kutsus kuningas gibeonlased ja rääkis nendega. Gibeonlased ei olnud Iisraeli laste hulgast, vaid olid emorlastest järele jäänud; ja kuigi Iisraeli lapsed olid neile vandunud, oli Saul oma õhinas Iisraeli laste ja Juuda pärast püüdnud neid maha lüüa.
3Ja Taavet ütles gibeonlastele: „Mida peaksin teile tegema ja millega saaksin teid lepitada, et te õnnistaksite Issanda pärisosa?”
4Ja gibeonlased vastasid temale: „Meil pole tarvis hõbedat ega kulda Saulilt ja tema soolt, ega ole meil tarvis kedagi Iisraelis surmata.” Aga ta küsis: „Mida te nõuate, et ma teeksin teie heaks?”
5Siis nad vastasid kuningale: „Mehe, kes tahtis teha meile lõpu ja kes kavatses meid hävitada, et meil ei oleks olnud paigalejäämist kogu Iisraeli maa-alal,
6tema poegadest antagu meile seitse meest ja me poome nad Issandale Issanda valitu Sauli Gibeas!” Ja kuningas ütles: „Ma annan.”
7Aga kuningas andis armu Mefibosetile, Sauli poja Joonatani pojale, Issanda vande pärast, mis oli nende vahel, Taaveti ja Sauli poja Joonatani vahel.
8Ja kuningas võttis Ajja tütre Rispa kaks poega, keda too oli Saulile ilmale toonud, Armoni ja Mefiboseti, ja Sauli tütre Meerabi viis poega, keda too oli ilmale toonud Adrielile, meholatlase Barsillai pojale,
9ja andis need gibeonlaste kätte; ja nemad poosid need mäe peal Issanda ees. Nõnda langesid need seitse ühekorraga ja nad surmati esimesil lõikuse päevil odralõikuse alguses.
10Siis võttis Rispa, Ajja tütar, kotiriide ja laotas selle enesele kalju peale lõikuse algusest, kuni vesi sadas taevast nende peale; ja ta ei lasknud nende kallale taeva linde päeval ega metsloomi öösel.
11Kui Taavetile jutustati, mida Ajja tütar Rispa, Sauli liignaine, oli teinud,
12siis Taavet läks ja võttis Sauli luud ja tema poja Joonatani luud Gileadi Jaabesi kodanikelt, kes olid need varastanud Beet-Saani väljakult, kuhu vilistid olid need riputanud päeval, mil vilistid Sauli Gilboas maha lõid.
13Ja ta tõi sealt üles Sauli luud ja tema poja Joonatani luud; ja nad koristasid poodute luud.
14Siis nad matsid Sauli ja tema poja Joonatani luud Benjamini maale Seelasse tema isa Kiisi hauda. Ja nad tegid kõik, mida kuningas käskis; ja pärast seda võttis Jumal kuulda maa palveid.
Enamik Taaveti valitsemisaja probleemidest olid seotud sõjategevusega, paljus ka Sauli ajal peetud sõdadega. Vilistide vastu sõdides, oli kuningas Saul rünnanud Gibeoni linna inimesi. Iisraellased aga olid kaua enne seda teinud gibeonlastega lepingu, millest räägitakse Joosua raamatu 9. peatükis. Gibeonlased ei olnud tol ajal Iisraelile kuidagi ohtlikud ning sellise iidse lepingu rikkumine oli tõsine kuritegu.
Iisraelis tuli ikka ette põuasemaid perioode, mis tõid enesega kaasa näljahäda. See, millest siin juttu, oli ilmselt üks suuremaid nende ajaloos. Kui nüüd keset seda näljahäda otsib Taavet Jumalalt nõu ja lahendust, saab ta vastuse, et Sauli lahinguõhin ühes ammuses sõjas, on põhjustanud veritasu ahela. Taavet mõistab, et enne ei lõpe ka näljahäda, kui tehtud ülekohs pole lepitatud. Gibeonlastega läbirääkimisi pidades püüab Taavet lahendust leida. Nood aga teatavad, et veritasu ei lõpe enne kui on surmatud mõned Sauli soost pärit iisraellased. Ja Taavet teebki nii.
Tollal, ligi 3000 aastat tagasi ei eksisteerinud kaasaegset õigussüsteemi ega ka Jeesuse õpetust vaenlase armastamise kohta. Oli vaid iidne seadus: “Silm silma, hammas hamba vastu”, mis pidi tagama, et keegi ei hakkaks teisele ilma põhjuseta kätte maksma. See toetus arusaamisele perekonna ühisest vastutusest selle iga liikme osas. Tollel ajal - aga mõnel pool maailmas ka praegu - valitsev veritasu seadus sätestas, et tehtud ülekohus võidi kätte maksta ka mõnele teisele samast suguvõsast pärit inimesele. Taolist põhimõtet võiks võrrelda kaasaja õigussüsteemis nõudega, et eksimuse suurus määrab kohtuotsuse või tekitatud kahju korvamise ulatuse.
Kummalisel kombel ei viita Piibel selles loos kuidagi, kas Taaveti teguviis oli õige või vale. See lihtsalt sündis nii nagu tol ajal tavaks oli. Pigem tundub, et kirjutaja eesmärgiks on näidata, et Taavet ei olnud süüdi nende seitsme mehe hukkumises, kes Sauli soost välja valiti. Näeme ka kui hoolega püüab Taavet pidada Joonatanile antud lubadust, ning kaitseb Mefibosetit selles olukorras.
Kogu seda lugu kirjeldades, ei jäeta tähelepanuta otseseid asjaosalisi - nende poegade perekondi ja vanemaid, kes hukkamiseks välja valiti. Vähesed oskavad ette kujutada, mida tähendab kaotada korraga kõik 5 poega. Kas üldse saab toibuda sellisest kaotusest - isegi iidses maailmas, kus veritasu seadus oli tavaliseks normiks? Too ema, kes ligi pool aastat oma poegade surnukehasid valvas, seda ilmselt enam ei suutnud.
Kuigi meie elame tuhandeid aastaid hiljem ja hoopis humaansema õigussüsteemiga ühiskonnas, võime ka meie teha tegutsemisõhinas, või millegi kaitsmise tulisuses, või lihtsalt ülekaalukalt oma jõudu kasutades - kellelegi teisele korvamatut kahju; võime isegi purustada elusid.
Selle kommentaari autor: APÜ