Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 21:15-22
Taaveti sõjameeste võidud15Ja taas oli vilistitel sõda Iisraeliga; Taavet läks siis alla koos oma sulastega ja nad sõdisid vilistite vastu. Aga Taavet väsis
16ja nad jäid Goobi, kus üks refalaste järglasi, kelle oda vaagis kolmsada vaskseeklit ja kellel oli uus mõõk vööl, mõtles Taaveti surmata.
17Aga Abisai, Seruja poeg, aitas Taavetit ja lõi vilisti maha, surmates tolle; siis vandusid Taavetile tema mehed, öeldes: „Sina ei tohi enam tulla sõtta koos meiega, et sa ei kustutaks Iisraeli lampi!”
18Ja pärast seda oli taas sõda Goobis vilistite vastu; huusalane Sibbekai lõi siis maha Safi, kes oli refalaste järglasi.
19Ja taas oli sõda Goobis vilistite vastu; petlemlane Elhanan, Jaare-Oregimi poeg, lõi siis maha gatlase Koljati, kelle piigivars oli nagu kangrupoom.
20Ja taas oli sõda Gatis; seal oli pikakasvuline mees, kellel oli kuus sõrme kummalgi käel ja kuus varvast kummalgi jalal, ühtekokku kakskümmend neli; temagi oli üks refalaste järglasi.
21Ja kui ta laimas Iisraeli, siis lõi Joonatan, Taaveti venna Simea poeg, tema maha.
22Need neli põlvnesid refalasist Gatis; nad langesid Taaveti ja tema sulaste käe läbi.
Me kõik kogeme kaotusetunnet, kui oleme silmitsi oma füüsilise jõu ja võimete vähenemisega, kuid väga tugevaile ja edukaile võib see olla eriliselt raske. Taavet - sõdiv kuningas, karjane, kes võitles oma lammaste eest ning kellele tõenäoliselt ei meeldinud kodus paberitööd teha, oli muutumas nõrgaks ja mehed, keda ta oli juhtinud, pidid juhtimise üle võtma.
Nüüd tapsid nemad hiiglasi, keda Taavet enam tappa ei suutnud ning nad saatsid Taaveti koju riiki valitsema. Vallutused ning seikulsed ei olnud enam Taaveti jaoks. “„Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!” (1Sm 18:7) oli rahvas laulunud võidutsevat väehulka vastu võttes, siis kui Taavet noor oli. Nüüd, oma valitsemiseaja lõpus, oli Taavet läbirääkija, diplomaat, planeerija - kõik olulised ülesanded, kuid ka tegevused millega kaasnesid kangelaslaulude asemel vaidlemine ja nääklemine.
Taavet oli “Iisraeli lamp” (17). Rahvas ei saanud hakkama ilma temata. Ning ta ei tohtinud end rohkem füüsiliselt väsitada rasketes ja ohtlikes lahingutes. Kas ta koges kaotusetunnet lahkudes lahinguväljalt, uhkete vallutuste juurest ning kõrgelt positsioonilt? Võibolla just siin, selles prestiižist ning austushüüetest loobumise kohas, meenutab Taavet meile Jeesust, suure Taaveti suurimat poega, kes samuti koges väsimust, janu ning pettumusi.
Õpime tänasest loost, et isegi kõige tugevamad saavad määratud ajal nõrgaks, ning et oluline on viis, kuidas oma nõrkust haldame. Paulus võis öelda: “Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.” (2Kr 12:9)
Selle kommentaari autor: APÜ