Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 22:1-16
Taaveti tänulaul1Ja Taavet kõneles selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
2Ta ütles nõnda: „Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja.
3Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge kants ja varjupaik. Mu päästja, sa päästad mind vägivallast.
4„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
5Sest surmalained piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
6Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
7Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu.
8Siis värises ja vabises maa, taeva alused kõikusid ja põrusid, sest ta viha süttis.
9Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
10Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
11Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning teda nähti tuule tiibadel.
12Ta pani onniks enese ümber pimeduse, mustavad veed, paksud pilved.
13Kumast tema ees lõõmasid tulised söed.
14Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält.
15Ta ambus nooli ja pillutas neid, heitis välke ja pani need sähvima.
16Siis said nähtavaks mere sügavused, maailma alused paljastusid Issanda sõitluse läbi tema sõõrmete tuule puhangust.
See psalm kirjutati peale seda kui Saamuel oli võidnud Taaveti (1Sm16:11-13), kui Taavet oli pääsenud kõikidest Sauli tapmiskatsetest ning siis sai kuningaks, olles kindel Jumala väelisuses täita kõik oma tõotused. Kas saab ta aga laulda seda nüüdki - samasuguse veendumusega, oma elu- ja valitsemise aja lõpul?
Kas sulle meenuvad tagasi vaadates ajad, mil laulsid Jumalale täieliku andumusega, veendununa Issanda osaduses ja oma jumalasuhtes, ning vaimustuses, et saad Talle anda oma elu; kindlas teadmises, et Tema jõus ja väes on võimalik teha tõeliselt suuri asju? Või koged tagasi vaadates pigem kahjutunnet, sest endisest rõõmust ja veendumusest on järel kahvatu vari?
Taaveti kiituselaul aitab meeles pidada kahte olulist asja. Esiteks: seda laulu lauldi osana rahvahulkade ülistusest Taaveti valitsemisajal; samamoodi kui seda on lauldud ning deklameeritud ülistuse ja kiitusena läbi kristlike ajaloosajandite. See laul on jumalarahva “ühisvara”. Ja samas on see ka ühe mehe väga intiimne, Pühast Vaimust inspireeritud isiklik palve, mis edastab meile läbi isikliku kogemuse pilti Jumala elumuutvast ja päästvast väest - väest mis jätkuvalt päästab kuni kohtame Teda palgest palgesse.
Taavet alustab kirgliku keskendumisega Jumala väele - Ta on kalju, kindlus, kilp ja päästja. Need ei ole mingid umbisikulised omadused, ja samas ütleb Taavet: Ta on minu kalju, minu päästja ja kui ma hüüan, siis Ta kuuleb mind ja päästab. Ja Tema vägi päästeks on sama suur kui oli tema vägi loomises (8-16), ning see on kindel ja piisavalt võimas et päästa keda tahes mistahes sügavikust (5,6).
Haaratuna Taaveti poeesia kirglikkusest, võib olla lihtne kaasa laulda selliseid sõnu. Siiski on olulisem küsida: kas ma tegelikult ka usun, et Jumal ongi nii väeline ja suudab mid päästa selles olukorras kus olen praegu? Ja kui ma ei usu - siis mida peaksin tegema, et võiksin taas kogu südamest ühineda Taaveti ülistuslauluga?
Selle kommentaari autor: APÜ