Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 131
Lapselik usaldus Jumala vastu1Palveteekonna laul Taavetilt.
Issand, mu süda ei ole kõrk
ega ole mu silmad uhked,
ja ma ei nõua asju, mis mulle
on liiga suured ja imelised.
2Eks ma ole oma hinge
taltsutanud ja vaigistanud?
Otsekui võõrutatud laps ema juures,
otsekui võõrutatud laps on mu hing minus.
3Iisrael, looda Issanda peale
nüüd ja igavesti!
Psalmi keskmes on pilt emast ja lapsest üheskoos, koduses rahus. Iga väikelapse põhivajaduseks on soojus ja turvalisus, mis tuleb suhetest lähedastega. Võõrutatud lapsele piisab rahuloluks ja turvalisuseks ema lähedusest. Ta ei vaja enam iga kõikumise puhul emarinda, vaid tema usaldus on muutunud sügavamaks. Ta ei karju enam igal põhjusel nagu vastsündinu, sest tal on kogemus, et kõik ta vajadused saavad täidetud, kui ema on lähedal,
Tegelikult vajab terve inimkond taolist lapsele omast sõltumise- ja usaldussuhet ja kuigi paljud seda ei tunnista, on inimestes endiselt pidev vajadus kogeda, et nad on oodatud ja soovitud. Psalm visandab puudutava pildi sellest usuelu ühest olulisemast aspektist, mis aga on teravas vastuolus tänapäevase kiire ja intensiivse eluviisiga.
Laulik vastandab "võõrutatud lapse" täiskasvanuga, kes on täis iseenda tähtsust. Väga lihtne on lubada oma südamel täituda auahnusega, sooviga olla osaline suurtes asjades, saavutada silmapaistvaid tulemusi jne, selle asemel, et otsida rahu ja täitumist Jumala ees. Uhkus ja enesetarkus aga ei ole märgid kristlikust küpsusest, vaid tegelikult lapselikust mässust, "kisendamisest" mida tõukab rahutu nälg südames. Selliselt täidetud süda "kisendab" lakkamatult uute annuste järele. Sageli on uhketel inimestel liiga kõrge arvamus iseenesest ja enamasti alahindavad nad teisi. Liiga suures vaimustuses ollakse enda arvamustest ja otsitakse sellele pidevat kinnitust. Taoline suhtumine eraldab inimesed üksteisest, ning ka Jumalast, ning kuna "kisendus" ei lakka, kaasneb suure saavutusvajadusega sageli enese läbipõletamine.
Psalmist ütleb, et kõigest sellest pääsemiseks on vaja "taltsutada oma hinge" (s 2).Lääne ambitsioonikas ühiskond on suuresti kaotanud teadmise ja võime uskuda, et inimese hing saab vaigistatud alandlikkuses ning leiab oma rahu ja rahulolemise Jumalas. Ning, et see sõltub inimese enda otsusest.
Jumalast antud rahulolemiseni jõudmiseks on vaja usku, isiklikku ausust, avatust teistele, ja alandlikkust Jumala ees. Pühakiri õpetab meile, et vaim, kes alistab end Jumalale, mõjutab ka teisi selgelt Jumala suunas ning on neile õnnistuseks. Just selle mõtte ja vaimsusega asusid omal ajal teele ka palverändurid, jättes maha tavalised püüdlused selleks, et veeta eksklusiivselt aega koos Jumalaga. Nad teadsid, et Jumala jaoks tuleb aega võtta, ükskõik kui raskeks see ka osutub. Ainult siis saab pilt jälle selgeks, lakkab südame kisendus ning läheb paika ka kogu ülejäänud elu.
Selle kommentaari autor: APÜ