Kui täiskasvanulik on meie keel skaalal 1-10, kui mõtleme kuidas räägime Jumalast? Üks teoloog on väitnud, et kristlased peavad ära õppima “kummalise keele” , sest usk nõuab täiesti teistsugust keelt, kasutades sõnu nagu: püha, arm, lunastus, kirjeldamaks Jumala täiesti teistsugust toimimist.

Tegelikult ei saa maailm sellest aru. Tavakeeles me ei vaja sellist sõnavara. Kuid Efesose kirjas on Paulus raudselt 10. tasandil usklike keelekasutuses. Peale tervitust (s 1,2) sööstab ta ühte kõige pöörasemasse lausesse algses kreeka keeles, keskendudes sellele, mida Jumal meie heaks on Jeesuses teinud.

Märgi enda jaoks ära sõnad, mida sa tavaelus ei kasuta, ning imetle kuidas Jumal Isa, ja Poeg õnnistavad meid siin maa peal ning samaaegselt “taevases sfääris (s 3). Korraga oleme kaasatud ka meie jumalikku osadusse nin praeguse maailma igavestesse eesmärkidesse. Ehk kõige “küpsemad” väljendi leiame salmist 5: “meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuses” ning 11.salmis: “ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi”. Ettemääratus on keeruline sõna, sest siin tõusetub küsimus vabast tahtest ning nendest, kes ei ole valitud, samas tõstab see esile, kui suurel määral on kõik see on Jumalapoolne armastuse initsiatiiv meie suhtes Jeesuses Kristuses.

On häämastav, et Jumal määrab Jeesuses ette kogu oma igavese maailmaplaani, mis ületab kaugelt meie arusaamise - nin viimselt suubu meie uueks looduks saamisesse Kristuses (s 9,10).

See kõik on Jumala töö. Loomulikult on ka meil oma vastutus teha usust lähtuvaid vailkuid igapäevases elus, kuid siin olev keelekasutus imetleb kuidas Jumal on see, kes viimselt kirjutab kogu maailma lugu ning et meie võime sellesse loosse kuuluda Tema valikul Kristuses.

Pole ime, et Paulus ülistab neis salmides kasutades täiesti erakordset uut keelekasutust. Need erilised kristlikud sõnad ja doktriinid kajavad läbi terve kirja ning meil tuleb hakata aduma nende sisu ning kasutama neid ka enda ülistuses.