Kas on võimalik kiita maailmas, mis on täis oigamist ja hädahüüdeid? Kiita siis, kui tõendeid Jumala pühadusest ja vägevusest on imevähe ning selle asemel on vaid saastumine, näljahäda , ahnus, sõjad ning vägivald? Kas üksijäänute ohkamiste, leinajate kaeblemiste, surijate viimaste vaevaliste hingetõmmete taustal on muusika üldse kohane?

Psalmide raamatu viimane toimetaja toimis teadlikult asetades just selle psalmi oma 150 väga erinevast laulust koosneva kogumiku viimaseks; ta teadis, et neis lauludes oli leidnud väljenduse iga hingeliigutus ning tema eesmärgiks oli, et kiitus ja tänu peavad saama viimase sõna. 

Meie ümber hiiliv lõukoer, hingede vaenlane ei saa seda viimast sõna. Vaid isegi kõige ületamatuna näivas olukorras tõuseb Jumala poole ikkagi kiituselaul – nii nagu see sündis Filipi linna vangikongist (Ap16:25) ja samamoodi kui “Halleluuja!”, mis tõusulainena ja piksemürinana kõlab Ilmutuse raamatu lehekülgedelt (Ilm 19:6-8).

Just sellepärast kutsub psalmist iga elavat hinge üles (s 6) avama oma suu, ning tooma esile kiitust. Kõlagu see kutse täna ka meile – kiitkem Jumalat kõige selle eest mis Ta on ja mida Ta teeb! Meil on selleks mitmekordselt suuremad ja sügavamad põhjused kui ühelgi Vana Testamendi autoril. 

Kiitkem Teda igas võimalikus olukorras, igal võimalikul juhul, suurtes rahvakogunemistes (trompetihääle ja kõlavate simblitega) ning väiksemates gruppides, kitarride ja tantsuga, isegi mõne väriseva flöödiheliga, viiuliviisi, puhkpillide hääle, trummide kõla – iga võimaliku instrumendiga! 

Laulgu vaalad ja hüüdku öökullid, möiraku lõvid ning tantsigu kaamelid; voolaku öös ööbiku sillerdused – ja kas selle kõige keskel peaksime meie jääma vait? Unustama ustavuse? Kas inimeste südamed peaksid muutuma kartlikuks ning käed nõrgaks?!