Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 15:22-35
Nõupidamise otsus22Siis apostlid ja vanemad koos terve kogudusega arvasid heaks valida endi seast mehi ja saata need Antiookiasse koos Pauluse ja Barnabasega, nimelt Juuda, hüüdnimega Barsabas, ja Siilase, kes mõlemad olid juhid vendade hulgas.
23Nendega nad saatsid järgmise kirja: „Apostlid ja vanemad, teie vennad, tervitavad vendi paganate seast, kes elavad Antiookias ja Süüria- ja Kiliikiamaal!
24Et me oleme kuulnud, et mõned, kes meie seast on välja läinud, kuigi meie neid ei ole volitanud, on oma kõnedega teid rahutuks teinud ja teie hinged kitsikusse viinud,
25siis oleme meie üksmeelselt arvanud heaks valida mehi ja saata need teie juurde koos meie armsate Barnabase ja Paulusega,
26meestega, kes on pannud oma elu kaalule meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast.
27Nii me siis läkitasime Juuda ja Siilase, et need teile ka suusõnal teataksid sedasama.
28Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna ühtegi muud koormat kui need hädavajalikud -
29hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu söömisest ning pilastusest. Teete hästi, kui te neist hoidute! Jääge terveks!”
30Nii nad saadeti teele ja nad tulid Antiookiasse, kutsusid kokku rahvahulga ja andsid kirja edasi.
31Kui nood olid selle läbi lugenud, rõõmustasid nad saadud julgustuse pärast.
32Juudas ja Siilas, kes ka ise olid prohvetid, julgustasid vendi mitmete sõnadega ja kinnitasid neid.
33Aga kui nad seal mõnda aega olid viibinud, lasksid vennad nad rahuga minema nende juurde, kes neid olid läkitanud.
34[Siilas arvas aga heaks jääda nende juurde.]
35Paulus ja Barnabas jäid Antiookiasse, õpetades ja kuulutades koos paljude teistega Issanda evangeeliumi sõna.
Viis kuidas sa kommunikeerida võib olla sama tähtis kui sõnum, mida püüad edasi anda. Paganate sissteoomine ei olnud lahendatud pelgalt Jeruusalemma nõukogu otsusega. Uudised sellest tuli viia hoolikalt ja kiiresti Antiookiasse ja kaugemale. Sõnumi viijad ning sõnumi vorm pidid olema olukorrale kohased ning ühetähenduslikud.
Nii otsustati, et delegatsioonis saab olema neli inimest, kes esindavad nii Jeruusalemma kogudust kui ka Antiookia kogudust ning misjonäre. Üksteist täiendades oli neil võimalik toimunud koosolek edasi anda õiges toonis ja täieliku sisuga.
Kiri algab tunnistusega sellest, kui lõhestavaks ning keeruliseks tõstatatud küsimus oli osutunud. Sellele järgnes vabandus kõikidele, kes olukorra käigus olid haiget saanud ning ühtlasi kinnitati ka kohapeal toiminud apostlite saadikute, Pauluse ja Barnabase positsioon. Seejärel aga esitatei koosoleku otsus ning apostlite tunnistus, et rajada teed edasisteks suheteks.
Kui ka meie oleksime nii targad ja hoolikad enda otsuste kommunikeerimisel teistele! Viis, mida kirja saatjad järgisid ei lasknud tekkida ühelgi väärtõlgendusel toimunu osas, ega ka ühelgi kahtlusel selles, mida oli otsustatud.
Nõupidamise tulemusest anti avalikult kõikidele teada ning see tõi kaasa oodatud mõju. Saadud julgustus oli toeks nii kogudusele kui ka selle missioonile. Usklikud said vaadata Juudale ja Siilasele mitte kui vaenlastele, või institutsiooni esindajatele, vaid kui vendadele, kellede teenimistööd nad tervitasid ning mis tuli neile kasuks.
Ei tulnud kõne allagi, et saadikud oleks lihtsalt oma sõnumi edasi andnud ja koju läinud! Selle asemel võtsid nad aega kuulata ja tähele panna, jagada ja teenida. Tulemuseks olid tugevamad suhted, sügavam usaldus ning tugevamalt ühethoidev kogudus. Aeg, mis võetakse suhete ehitamiseks ning Jumala sõna jagamiseks ei ole iialgi raisatud.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair