Aastaid tagasi pidi üks kirikuõpetaja, kes oli mu sõbrale suureks abiks olnud, lahkuma oma ametist moraalse eksimuse pärast. Mu sõber tundis alguses, nagu oleks kõik määritud, mis enne seda libastumist oli toimunud, kaasaarvatud ka tema enese usk. Nii see polnud! On julgustav teada, et kui ka meie või keegi, keda teame eksib mingil kombel, siis ei tähenda see, et kogu eelnevalt tehtud töö kaotaks oma väärtuse. Saalomon, ning ka Taavet eksisid mitmel viisil, kuid see ei tähendanud, et nende poolt ehitatud tempel oleks automaatselt rüvetatud. Iisrael võis endiselt olla õigusega uhke selle üle, mis oli saavutatud. 

On huvitav kui tihedalt käsitleb see psalm neid teemasid, millest räägitakse Kuningate raamatus. Näeme siin pühendumist ja entusisasmi templi ehtiamisel ning rõõmu selle valmimisel. Siin rõhutatakse ka Jumalat, kes ustavalt peab oma tõotusi, kuid ka tõotustes esinevat Jumala tingimust: “kui ainult”.

Psalmi peamine rõhk on siiski positiivsel, selle paiga potentsiaalil, mille Jumal oli valinud. See võiks, see peaks olema koht rõõmuks ja õnnistuseks; õnnistuseks, mis ei tulene mitte niivõrd kõikidest rikkustest mis voolavad kokku valitsejate juurde, vaid pigem vaeste pärast, kes saavad piisavalt süüa; ja rõõmu mitte võimu või reputatsiooni pärast, vaid päästeteadmise pärast. Paulus meenutab kristlastele, et nende ihud on “Püha Vaimu templid, kes elab nende sees” (1Kr 6:19). Seega on kristlased Jumala “hingamispaigad” (s 8), Tema troon ja asupaik, mille vahendusel Jumal jagab laiali oma õnnistusi.