Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 4:35-41
Jeesus vaigistab tormi35Ja samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus neile: „Sõitkem vastaskaldale!”
36Ja jüngrid lasksid rahvahulgal minna ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga.
37Ja tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest.
38Ja Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas, ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?”
39Ja tema tõusis, sõitles tuult ja ütles järvele: „Jää vakka, ole vait!” Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks.
40Ja ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?”
41Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: „Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?”
Jüngrid olid nüüd juba mõnda aega Jeesusega koos olnud, nad olid näinud palju imesid ja saanud palju õpetust. Neile oli avanenud suur saladus - Jumal ise - kuid nad polnud kaugeltki veel valmis sellise väe avaldumiseks, nagu juhtus järve peal. Jeesus oli ju nii inimese moodi. See Jeesus, kes vaigistab tormi, on sama Jeesus, kes magab paadis: väsinud, inimlik.
Kui Jeesus käsib tormil vait jääda, on jüngrid hirmunud. „Kes see on,“ (s 41) küsivad nad, "kes vaigistas mere kohisemise, lainete möllu?" (Psalm 65:7). Jumala Sõna ütleb: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast ärge kartke, kui ka maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid mere põhjas, olge vait ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!” (Psalm 46:1–3,10)
Jeesus noomib jüngreid nende uskmatuse pärast. Kas nad ei mõistnud, kes ta oli? Kuigi nende usk on nõrk, on Jeesus seal nende jaoks näidates, et Ta on võimeline tooma rahu sinna, kus on torm. Jeesuse jüngrid võivad Teda usaldada isegi siis, kui ümberringi on mässav maru ja tundub, et Jumal ei hooli.
Jumal tahab, et me teaksime ja kogeksime usu läbi, et Ta on kõikvõimas ja Ta on meie juures. Jeesuse ligiolus võime olla rahulikud isegi kõige hullemates tormides.
Selle kommentaari autor: Katharine McPhail