Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 106:24-48
Issanda heldus ja Iisraeli süü24Pärast nad põlgasid ära kalli maa, ei nad uskunud tema sõna.
25Siis nad nurisesid oma telkides ega tahtnud kuulda Issanda häält.
26Aga tema tõstis oma käe nende vastu, et neid hukutada kõrbes,
27ja et nende seeme langeks paganarahvaste sekka ning neid pillutataks mööda maid.
28Siis nad astusid liitu Baal-Peoriga ja sõid surnute ohvreid
29ja ärritasid teda oma tegudega, ja nii tungis taud nende kallale.
30Siis Piinehas astus esile ja pidas kohut, ja taudile pandi piir.
31Ja see arvati temale õiguseks põlvest põlve, igavesti.
32Nad vihastasid teda Meriba vee ääres, nõnda et Mooseski sai kannatada nende pärast.
33Sest nad tegid ta meele väga kibedaks, nõnda et ta huultele tulid mõtlemata sõnad.
34Nad ei hävitanud rahvaid, keda Issand oli neid käskinud hävitada,
35vaid nad segasid endid paganarahvastega ning õppisid nende tegusid.
36Nad teenisid nende ebajumalaid ja need said neile püüniseks.
37Nad ohverdasid oma poegi ja tütreid kurjadele vaimudele
38ja valasid süüta verd, oma poegade ja tütarde verd, mida nad ohverdasid Kaanani ebajumalaile. Ja maa reostati veresüüga.
39Ja nad rüvetusid oma tegudest ning hoorasid oma eluviisidega.
40Siis süttis Issanda viha oma rahva vastu ja tema pärisosa sai jäledaks tema meelest;
41ja tema andis nad paganarahvaste kätte ning nende vihamehed valitsesid nende üle.
42Ja nende vaenlased rõhusid neid ning nad alandati nende käe alla.
43Mitu korda ta kiskus nad välja, kuid nad jäid tõrksalt oma nõu juurde ning said jõuetuks oma pahategude tõttu.
44Aga ta vaatas nende kitsikusele, ja kui ta kuulis nende halisemist,
45siis ta meenutas oma lepingut nendega ja ta kahetses oma suurt heldust mööda
46ning laskis neid leida halastust nende kõikide ees, kes nad olid vangi viinud.
47Päästa meid, Issand, meie Jumal! Ja kogu meid paganate seast, et saaksime tänada su püha nime ja kiidelda sinu kiitmisega!
48Tänu olgu Issandale, Iisraeli Jumalale, igavesest ajast igavesti! Ja kõik rahvas öelgu: „Aamen! Halleluuja!”
Tänasest psalmist on selge, et Iisraeli lugu võib jutustada mitmel erineval viisil - Jumala ustavuse ja päästva väe toimimise kokkuvõttena; või Iisraeli truudusetuse ning patu ajaloona. Mõlemad on tõsi! Mõlemal kokkuvõttel on aga sama eesmärk: kinnitada Jumala rahvale eksiilis (s 47), et miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest ( s 1,45), isegi mitte meie eneste järjepidev truudusetus ( Rm 8;38,39).
Ja mis oli tõene ning kehtis Iisraeli jaoks, on tõene ja kehtib ka koguduse jaoks, teatud määral isegi iga selle liikme jaoks. Ka Uus Testament tunnistab mõlemast: Jumala ustavusest - läbi Apostlite tegude raamatu, kuid ka nendesamade apostlite järjepidevast läbikukkumisest mõista Jeesust ning tema maapealset teenimistööd.
Igal ajastul on Jumal pidanud üles ehitama oma kogudust nii liivale kui kaljule. Kui oleme üldse pääsenud ja päästetud, siis seda vaid Jumala armu tõttu, mis on meid valinud - vaatamata meie poolt tehtule; ning mis on meile ikka ja jälle andeks andnud- ka siis kui me pole kuidagi väärinud enam ei teist ega kolmandat võimalust.
Mitte ükski ei saa kiidelda Jumala ees- ei oma headusest või oma rahva ülimuslikkusest või oma uskkonna paremusest. Ja kui Jumala rahva lugu on algusest lõpuni vaid Jumala armu lugu, teeme hästi pannes tähele, et mõnikord peab seesama arm toimima kohtumõistmise läbi (s 15, 26-27, 40-41) kuni inimesed parandavad meelt (s 44).
Siiski - see Iisraeli patu kurva loo taaskordumine ei ole meile edastatud süütunde või ahastuse tekitamiseks. Pigem on see psalm loodud eelkõige toomaks esile tänu ning kiituselaulu (s 1,48); veendununa selles, et Jumal, kes on minevikus tulnud päästma oma rahvast siis, kui nad seda sugugi ei väärinud, jääb ustavaks oma tõotusele, ning toob esile ka uue väljarändamise.
Selle kommentaari autor: Alastair Campbell