Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 73
Õelate saatus1Aasafi laul.
Jumal on tõesti hea Iisraelile,
nendele, kes on puhtad südamelt.
2Aga mina -
minu jalad oleksid peaaegu komistanud,
mu sammud oleksid kohe libisenud.
3Sest ma kadestasin hooplejaid,
kui ma nägin õelate head käekäiku.
4Sest neil ei ole piinu surmani
ja nende keha on lihav.
5Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud
ja neid ei lööda nagu muid inimesi.
6Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks,
vägivald katab neid nagu ülikond.
7Nende silmad on pungis lihavusest
ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
8Oma kurjuses nad irvitavad
ja kõnelevad valet,
nad räägivad kõrgilt.
9Nad tõstavad oma suu taevani
ja nende keel käib üle maa.
10Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole
ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.
11Ja nad ütlevad:
„Kuidas Jumal võib seda tunda
ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?”
12Vaata, niisugused on õelad:
nad elavad alati rahulikult
ja koguvad jõukust.
13
Päris asjata
olen ma hoidnud oma südame puhta
ja olen süütuses pesnud oma käsi;
14ma olen olnud löödud kogu päeva
ja mind on nuheldud igal hommikul.
15Kui ma oleksin mõtelnud:
Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad;
vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
16Ma hakkasin mõtisklema,
et sellest aru saada,
kuid see oli mu meelest vaev,
17kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse
ja mõistsin nende otsa.
18
Tõesti, sina asetad nad libedale
ja sa langetad nad rusuks.
19Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga!
Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
20Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist,
nõnda sina, Issand,
ei hooli tõustes nende varjukujudest.
21Kui mu süda oli täis kibedust
ja mu neerudes olid pisted,
22siis ma olin sõge
ega teadnud midagi;
ma olin nagu loom su ees.
23Ometi jään ma ikka sinu juurde;
sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
24Oma nõuga juhatad sa mind
ja võtad mind viimaks vastu ausse.
25Kes on mul muu taevas kui sina?
Sest sinuga koos olles ei meelita mind
miski maa peal.
26Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka,
siiski oled sina, Jumal,
mu südame kalju ja mu osa igavesti.
27Sest vaata, kes sinust eemalduvad,
need hukkuvad;
sa hävitad kõik,
kes reetlikult sinust loobuvad.
28Aga minu õnn on,
et ma olen Jumalale ligi;
Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse,
et jutustada kõiki sinu tegusid.
se ümber vaatab. tundub talle, et Jumala headust saavad kogeda need, kes seda kuidagi ei ole ära teeninud - kes ei hooli karvavõrdki Jumalast või Tema seadustest, kes on ülbed ja jõukad. Ja nii ta küsib: mis mõte on mul Jumalat teenida? Mina kannatan kohusetundlikult sellal, kui nende elus läheb kõik ainult hästi. Võibolla tuleks ka temal hoopis õelatega ühineda? Kui me ausad oleme, peame tunnistama, et ka meie oleme oma südames sarnase küsimuse ees seisnud.
Siis aga sünnib midai märkimisväärset, mis muudab kogu Aasafi arusaamise ning ta mõistab kui ohtlikule teele ta on astunud (s 15,16). Nüüd vaatab ta uuesti tagasi oma elule, seekord aga teisest vaatenurgast (s 17). Templisse sisenedes näeba ta samu asju, mida ennegi - siiski on tal nüüd hoopis teine, igavikuline perspektiiv. Ta mõistab kui ebakindel on tegelikult nende ülbete elu, eriti kui vaadata seda surmajärgse elu tasandilt ( s 18-20).
Aasaf ei tegele siin lihtsalt filosoofilise harjutusega, vaid temas toimub uue arusaamise kujunemine, mis pühib ära eelneva vaimuliku piinlemise ning mõjutab kogu tema olemust. See uus arusaamine paneb ta:
- vaigistama oma vaimu,
- tunnistama oma rumalust,
- selle läbi muuutma inimesena,
- ning avastama milline on tõeline Jumala usaldamine (s 23-28).
Tal on nüüd midagi, mida õelatel pole - Jumal, jõud ning igavene pärand Temalt.
Seal, kus tundub, et usk ja kogemus põrkuvad, ära lase end eemale triivida Jumalast, vaid liigu ka siis alati ainult ligemale Talle! Ära jäta elu alusküsmusi küsides iialgi Jumalat “pildist välja”!
Selle kommentaari autor: Derek Tidball