Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kg 3:1-22
Igal asjal on oma aeg1Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all:
2aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
3aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
4aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida;
5aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
6aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata;
7aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida;
8aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul.
9Mis kasu on töötegijal sellest, mille kallal ta vaeva näeb?
10Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nad sellega endid vaevaksid.
11Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.
12Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida.
13On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast.
14Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.
15Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja.
Kohus on Jumala päralt16Ja veel nägin ma päikese all kohtupaika, kus oli ülekohus, ja õiglusepaika, kus oli üleastumine.
17Ma mõtlesin südames: Jumal mõistab kohut õigele ja õelale, sest igal asjal ja igal teol on oma aeg.
18Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad.
19Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega - neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine.
20Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks.
21Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla?
22Ja nõnda ma nägin, et ei ole midagi paremat, kui et inimene on oma töö juures rõõmus, kuna see on tema osa. Sest kes toob teda nägema seda, mis on pärast teda?
Koguja võime tuua meieni nii palju sügavat Jumala tarkust hoolimata tema enda skeptilisusest on imeline illustratsioon sellest kuidas "Jumal on igaviku inimese südamesse pannud" (s.11). Selle igavikulisuse tunnetamine on järgmine osa elu müsteeriumist, millele Koguja nüüd oma tähelepanu pöörab. Kuidas võib see olla, et meie - maiste olenditena - võime kuidagimoodi peegeldada igavese Jumala enda loomust, Tema loomust, kes teab kõigi asjade lõppu algusest peale (Js 46:8-10)? Me kõik igatseme mõista aja saladusi, hoolimata tõsiasjast, et tõeline arusaamine jääb alati napilt meile kättesaamatuks.
Me oleme piiratud olendid - füsioloogiliselt mitte kuidagi eristudes kogu ülejäänud loodust, mis on allutatud paljunemise ja surma lõpmatusse tsüklisse (s.20). Me algame ja lõppeme täpselt nagu kõik ülejäänud liigid maa peal. Ometi on meil võime näha korrapärastatud aegade ilu ja tajuda aja Isandaga suhte omamise võimaluse olemasolu. Erinevalt loomadest mõistame, et elu ei eksisteeri mitte ainult olevikus, sest "kui kogu aeg oleks vaid igavene olevik, siis kogu aeg oleks lunastamatu" (TS Eliot, 1888–1965, inglise poeet, kriitik ja näitekirjanik). Kuna Jumal, keda me teenime on see, kes otsib möödunu taas välja (s. 15), siis võime elada oma olevikus, mäletades Jumala töid minevikust ja keskendudes Tema tulevase lootuse valgusele. Vähemalt selles mõttes oleme me enamat kui vaid põrm (s.20).
Üks kaasaegseid vastuseid ajalikkuse mõistatusele on eksistentsialism - filosoofia, mis väidab, et meie praegune lühike eksistents on kõik, mis üleüldse eksisteerib ja elu tähendusrikkus seisneb vaid iga hetke elamises täiel rinnal seda nautides. Koguja vaatenurk annab meile aga palju rikkama valikuvariandi. On tõsi, et meie piiratus suunab meid elama oma praeguses hetkes nii hästi kui vähegi võimalik (s.22). Kuid samuti on tõsi, et kogu aeg kuulub Jumalale (s.1-8) - ja meie oleme Tema lapsed. Meie elud ja tööd moodustavad mineviku, millele teised võivad rajaneda ja lõppude lõpuks saame nii anda oma panuse tulevikuks, mida ühel päeval täielikult mõista võime. (1Kr 13:8-12)
Selle kommentaari autor: Tim Meadowcroft