Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kg 11:9-12:14
Nõuanne noorele9Rõõmusta, noor mees, noores eas ja su süda tundku rõõmu su nooruspäevil! Käi oma südame teedel ja oma silmavaate järgi, aga tea, et Jumal viib sind kohtusse selle kõige pärast!
10Saada siis tusk ära oma südamest ja hoia paha eemal oma ihust, sest lapsepõlv ja noorus on kaduvad!
1Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle! -
2enne kui pimenevad päike ja valgus, kuu ja tähed, ja vihma järel tulevad taas pilved -
3siis kui koja valvurid värisevad ja kanged mehed kisuvad küüru; kui jahvatajad on jõude, sest neid on vähe järele jäänud, ja aknaist vaatajad jäävad pimedaks;
4kui välisuksed sulguvad, kui veski mürin vaibub, kui üles tõustakse juba linnuhääle peale, kui kõik lauluviisid lakkavad;
5kui küngastki kardetakse ja teed käies on hirm; kui mandlipuu õitseb, rohutirts vaevu liigub ja kapparipung puhkeb - sest inimene läheb oma igavese koja poole ja tänaval käivad leinajad ringi -,
6enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb,
7sest põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.
8„Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, „kõik on tühine!”
Inimese peamine kohustus9Lisaks sellele, et Koguja oli tark, õpetas ta ka rahvale tarkust, kaalus, uuris ja kujundas palju õpetussõnu.
10Koguja püüdis leida sobivaid sõnu ja siiralt kirjapandud tõesõnu.
11Tarkade sõnad on otsekui astlad ja nende kogumik sissetaotud naelte sarnane. Need on antud ühe ja sama Karjase poolt.
12Ja peale selle: „Mu poeg, võta kuulda manitsust! Suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja suur agarus väsitab ihu.”
13Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!
14Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.”
Koguja raamat kirjeldab inimese otsinguid tähenduse järele. Viimaks, selle teekonna lõppu jõudes leiame, et elu ongi tähelepanuväärne ja tähenduslik, kui tõstame oma silmad ning peame meeles oma Loojat (Kg 12:1).
Koguja maalitud sõnapilt inimese vananemisest (s 1-6) on kainestav meenutus inimelu haprusest ning surma lõplikkusest. Veel viimane kord kuuleme tervet raamatut läbivat refrääni: “Tühisuste tühisus, kõik on tühine!” (s 8). Ja ometi, ahastuse tundest, et mitte millelgi ei ole tähtsust on Koguja jõudnud veendumuseni, et viimselt on kõik oluline (nii inimese teod kui nende nähtamatud motiivid) ning neil on igavikuline tähendus - sest kõik asjad jõuavad Jumala kohtusse (s 14). Koguja pikk otsinguteekond on andnud talle otsustava lahenduse: tema viimased ja lõplikud sõnad on: “„Karda Jumalat ja pea tema käske…” (s 13) “Tarkade sõnad on otsekui astlad ja nende kogumik sissetaotud naelte sarnane.” (s 11).
Koguja sõnad on samaaegselt nii hoiatuseks kui ka kinnituseks lõpuni vastu pidada . Suur osa Koguja raamatust on meile avanud tema enese sõnu, tähelepanekuid, suhtumisi, vigast “tarkust” vaatenurgast “siin päikese all”; aga nüüd kinnitab ta Jumala sõnu - mis on antud Karjase poolt (s 11). See, kas meie need vastu võtame või hülgame, määrab meie saatuse.
Juudid loevad Koguja raamatut Lehtmajade pühal, ajal mil nad elavad ajutistes okstest tehtud onnides terve nädala, selleks, et meeles pidada oma kõrberännaku aega. Koguja meenutab meile, et elu päikese all on lühiajaline ning, et jäävat tähendust ja rahuldust ei saa leida loodud asju kummardades või nautides, vaid üksnes kooskõlas Loojaga: “Sa oled loonud meid enese jaoks, oo Issand, ning meie südamed ei leia rau enne, kui on leidnud oma hingamise Sinus.” (Augustinus, 354–430, Pihtimused).
Selle kommentaari autor: Tanya Ferdinandusz