Au (auhiilgus) on üks Piibli võimsamatest kujunditest ning väga olulisel kohal selles Suures Loos, mida Piibel meile jutustab. Auhiilguses on suursugusus, hiilgus, majesteetlikkus ning silmipimestav kirkus. Selline auhiilgus kuulub üksnes Jumalale, kuid imelisel kombel jagab Tema seda ka meiega. Mõlemad testamendid räägivad sellest, aga ka sellest, et uue ja vana lepingu vahel on oluline vahe.

Vana lepingut kirjeldatakse kõigepealt kui “kirkuses olevat” (s 7-13). Seepärast pole ime, et peale kohtumist Jumalaga pidi Mooses oma näo looriga kinni katma: sellest lähtuv hiilgus oli liiga ere teiste jaoks. Ometi oli see auhiilgus “kaduv” (s 7,11). Oluline oli, et see osutas millegi veel imelisema poole, mis pidi tulevikus tulema.

Kui Jeesus sisenes aega, ruumi ning ajalukku, muutis Ta kõik. Kristuses olev igavene ning kõikehõlmav auhiilgus muutis vana lepingu auhiilguse uue kõrval tuhmiks, “mitte kirkaks” (s 10,11). See tähendas ka uut mõtlemist ning arusaamist.

Me ülistame Jeesust, kes ilmutab meile Jumala auhiilgust, kuid meid on kutsutud sellele vastama ka teisel viisil. Esiteks võime olla “väga julged” (2Kr 3:12). Kristuses võime kogeda Jumala au! Paulus näitab ise meile, kuidas selle läbi avaldub julgus: ta annab end täielikult teenimistöösse sedamööda, kuidas Jumal talle selleks jõudu annab. Ka meid on kutsutud kasutama mistahes meile antud andeid ning võimalusi toetudes täiesti Jumalale, juhindudes Tema suunamisest. 

Teiseks peaksime Jumalal lubama end Püha Vaimu toimimise läbi (s 18) muuta enam ja enam Kristuse sarnaseks, peegeldades seeläbi Jumala auhiilgust. Paulus tajus oma kaasmaalaste arusaamises “katet”, sest nad ei suutnud mõista Moosese seadust õigesti, kui seda nende sünagoogides loeti (s 14-15), ega ka ära tunda Kristust. Meie elus  tuhmistub auhiilgus sageli patu, uskmatuse või kangekaelsuse tõttu ning siis ei suuda ka meie enam näha ega mõista õigesti, sest need asjad otsekui seovad/ katavad meid. Siis otsustame ja valime sageli valesti. Paulus aga tuletab meelde, et Jumala Vaimu ligiolus valitseb vabadus.

Sellepärast võivad usklikud, kes teadlikult vaatavad ja pürgivad Jumala poole kogeda, kuidas Jumala ligiolus viibimine eemaldab järjest rohkem seda “katet” nende meeltelt ning arusaamiselt (s 16) ning nõnda, “katteta” Jumala auhiilgust peegeldades (Jumala ees viibides, Jumala kirkusesse süüvides) avatakse neile jumalariigi olemust rohkem ja rohkem, ning neid võimestatakse ja muudetakse enam Kristuse sarnaseks (s 18).

Jumal ei sunni meid enese ligi, Jumala Vaim on vabaduse Vaim ja toimib vabaduses. Aga Ta kutsub, igatseb meid enese ligi, et olla meiega osaduses, et vabastada meie nägemist ja arusaamist "katetest".  Ja meile on antud see eriline eesõigus ja võimalus olla siin vägagi pimedas maailmas kõikväelise, majesteetliku, suursuguse ja võimsa Jumala auhiilguse edasikandjad ning tuua Tema valgust ja vabadust sinna kuhu läheme.