See psalm väljendab isiklikku valu; see on palve inimeselt, kes on silmitsi kiusatusega tasuda talle tehtud kurja eest jumalatute käitumismustrite järgimise ning omaksvõtmisega. Psalmi tekstis on  mitmeid tõsiseid probleeme, ning näiteks 6. salmi tõlke täpsuses ei ole võimalik kindel olla. Samas on kaks asja vägagi selged, kui vaatleme psalmi autori reaktsiooni kiusatusele.

Esiteks, ta otsib pelgupaika Jumala juures: ta põgeneb Jumala juurde, kellel on vägi panna valvur tema suu ette, et need kurja ei räägiks (s 3), hoida tema silmi kadedusest täitumas ning südant soovimast järgida kurjade teed (s 8). Laulja tunnistab ka kõhu kiusatusi: jumalatud inimesed, kellede elustiili ta jälestab, naudivad “oma maiuspalasid” (s 4) ning vaade rikkalikult kaetud lauale võib muutuda ohtlikuks lõksuks. Vaid Jumal üksi saab kaitsta ja turvata meid maailmas, mis jätkuvalt ründab nii meie silmi, suud, kui ka ihusid.

Teiseks, ei ole laulja üksi oma võitluses jumalakartlikkuse saavutamisel; ta on osa kogukonnast (s 5), kus on vastastikku võetud kohustus aruandluseks ja hoolitsuseks, ja nii ootab ja ka tervitab noomimist või korrigeerimist kaasusklikelt. Kui paljud meie seast on kogenud sellist usukogukonna toetust praegusel ajal? Või on meie kultuuri äärmuslik individualism teinud selle võimatuks? Aastaid tagasi kirjutasin oma Piibli lehe servale, 5. salmi kõrvale järgmised sõnad: “ Oh, et kõik usklikud, kaasaarvatud ma ise, võiks alati tõeliselt ja siiralt öelda välja selle palve ning selle järele ka teha.”

Jumala arm ning halastus on meie suurim varandus, kuid me ei tohi ka alahinnata tugevust, toetust ning juhtimist, mille ta on teinud meile kättesaadavaks - läbi sõpruse ning aususe mis valitseb usklike vahel.