Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 4:1-6
Jumala antud aardest saviastjais1Sellepärast et meil on selline amet, nagu see on antud meile halastuse kaudu, me ei tüdi ära.
2Me oleme lahti öelnud häbiväärseist asjust, mida peidetakse, me ei kasuta riukaid ega moonuta Jumala sõna, vaid esitame end tõe avaldamisega kõikide inimeste südametunnistusele Jumala ees.
3Kui meie evangeelium on siiski kinni kaetud, siis on see kinni kaetud neile, kes hukkuvad,
4neile uskmatuile, kellel praeguse aja jumal on mõtted sõgestanud, nii et neile ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses, kes on Jumala kuju.
5Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana, endid aga teie sulastena Jeesuse pärast.
6Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.
Oled sa kunagi kokkupuutunud olukorraga, kus on püütud evangeeliumi kellegi huvides häbiväärselt, ebaausalt või manipuleerivalt moonutada? Heaks näiteks on nn. edu-teoloogia, mis lubab järgijatele tervist ja jõukust, samas kui evangelist ise elab nende kulul luksuslikku elu. Paulus ei tahtnud selle kõigega mingit pistmist omada (s 2a)! Keegi ütles kunagi: „Kurjuse triumfiks piisab sellest, et head inimesed ei tee midagi.“
Esiteks: Paulus polnud mees, kes “ei teinud midagi”. Palju kergem ja populaarsem oleks olnud võtta sõna või seisukoht piiblitõdede vastu, aga mitte Pauluse jaoks. Paulus tajus, et eelkõige kuulutab ta Sõna “Jumala ees” ning juba sellepärast ütles ta otsustavalt lahti kõigest, mis oli evangeeliumi suhtes vääritu. Tema kuulutus oli selge (s 2b), selles puudus igasugune soov ülistada iseennast, vaid kogu au läks Issandale (s 5). Sellise kristliku ning teeniva juhtimisstiiliga oli Paulus eeskujuks kõigis koguduste asjaajamistes.
Teiseks: Pauluse seletus probleemile on lihtne. Selle maailma valitseja (saatan) pimestab (sõgestab) kõigi nende südamed, kes ei usu (s 4) - neil on kate peal ning nad ei saagi aru saada. Ning see on Jumala eriline arm, kui kellegi kate eemladatakse ning ta on võimeline mõistma evangeeliumi sisu.
Aga miks siis ikkagi on usklikud erinevad? Põhjus peitub selles, mis on kellegi jaoks kuulutatava sõnumi kindluse allikas ja toetuspunkt. Paulusele ei tulnud pähegi kuulutada “iseennast” (s 5) , vaid tema kuulutas Jeesust; tema sõnumi kindluse allikaks ei olnud õpingud, terane intellekt või kaasasündinud tarkus (nagu enamasti siin maailmas on), vaid Jumala halastus (s 1). Jumala halastuse suurus Jeesuses Kristuses oli haaranud tema südame, ta oli Jeesuse vabastavat väge isiklikult kogenud ning miski ei saanud teda tagasi hoida selle kuulutamisest.
Lõpuks osutab Paulus millelegi väga olulisele. Jumal, kes on oma sõnaga loonud kogu valguse, ning täitnud meie elud oma valgusega, kingib usklikele midagi veel imelisemat kuulutuse tööks: Tema ise, Elav Sõna, Püha Vaimu isikus, võtab aset meie südames ning tahab särada meie südametest ja eludest. See on valgusallikas, mida ei ole võimalik mõista kogu maailma kõrgeltharitud filosoofide tarkusega, kuid mis muudab meie olemuse, elud ning kõigi nende elud kes Tema vastu võtavad. Mitte ükski inimene ei saa tekitada Jumala kirkuse “tunnetuse valgust” (s 6), üksnes Jumal ise, särades meis, jõustab väeliselt ka meie kuulutust, kui see lähtub õigest allikast. Halleluuja!
Selle kommentaari autor: APÜ