Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 7:2-16
Tiituse käigust Korintosesse2Andke meile ruumi oma südames! Me ei ole kellelegi ülekohut teinud, me ei ole kedagi laostanud, me ei ole kedagi petnud.
3Ma ei ütle seda teie hukkamõistmiseks, sest ma olen juba enne öelnud, et teie olete meie südames, et me üheskoos sureksime ja üheskoos elaksime.
4Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.
5Sest tõesti, kui me tulime Makedooniasse, ei olnud meie ihul mingit hõlpu, vaid meid vaevati igati - väljas olid tülid, sees kartused.
6Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu.
7See ei olnud üksnes tema tulek, vaid ka julgustus, millega teie teda olete julgustanud, nii et ma veel enam rõõmustasin, kui ta meile jutustas teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innukusest minu pärast.
8Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda. Ja kui ma kahetsesingi - ma näen, et see kiri on teid ikkagi mõneks ajaks kurvastanud -,
9siis nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud, nii et meie ei ole teile millegagi kahju teinud.
10Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.
11Sest vaadake, millise innukuse on teis tekitanud just see, et te Jumalale meelepäraselt kurvastasite, millise kaitsekõne, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsuse, millise innu, millise karistuse! Teie olete end kõigiti näidanud puhtana selles asjas.
12Niisiis, kui ma teile kirjutasin, ei sündinud see selle pärast, kes tegi ülekohut, ega selle pärast, kellele tehti ülekohut, vaid selleks, et teie keskel saaks avalikuks teie hool meie heaks Jumala ees.
13Selle tõttu me oleme nüüd julgustatud. Peale oma julgustuse oleme aga veel palju rohkem rõõmustanud Tiituse rõõmu pärast, et ta vaim on leidnud kosutust teie kõikide poolt,
14ja et ma ei ole jäänud häbisse, kui ma olen teid temale kiitnud, vaid nagu me teile oleme kõike rääkinud tões, nii on ka meie kiitlemine Tiituse ees tõeks läinud.
15Ja tema süda on veel rohkem teile lahti, kui ta meenutab teie kõikide kuulekust, kuidas teie ta vastu võtsite kartuse ja värinaga.
16Olen rõõmus, et võin kõiges teie peale kindel olla.
Peale esimese kirja kirjutamist Korintlastele tegi Paulus oma “valusa” visiidi kogudusele, millele hiljem järgnes ka teine kiri. Kuidas aga vastasid Korintose koguduse eksinud liikmed apostli jumalakartlikule manitsusele ja üleskutsele? Tänases tekstis välljendab Paulus heameelt uudiste üle, mida Tiitus talle tõi. Korintose koguduse noored usklikud olid täiuslikkusest kaugel, kuid Pauluse sõnadele olid nad hästi reageerinud (s 4).
Kuidas reageerime kui keegi meid manitseb? Võibolla on Jumal sind kõnetanud läbi Piibli sõnumi, väikegrupi kogunemise või jutluse kaudu. Ka kristlasest sõber võib olla see, kes asetab su ette teatud probleemi, mida su elus näeb. Meil on võimalik reageerida väga mitmel viisil. Loomulikult võime põlgusega kõrvale heita või ignoreerida saadud sõnumit. Võime ka keelduda selle üle järele mõtlemast ning kaalutlemast, ega teha mitte midagi. Võime ka reageerida “maise kurvastusega” (s 10); või valada kibedaid pisaraid ning kahetseda. See viimane näib ehk isegi õige reaktsioonina, kuid pole siiski veel õige meeleparanduse algus selle sügava muutuse suunas, mida Jumal meis korda saata tahab.
Jumal soovib meile kinkida püha viha patu vastu ning põleva armastuse enda vastu. Sageli aga ei aga ei soovi me millestki kuulda ega hooli sellestki mis mulje teistele jääb.
Jumalle meelepärane kurvastus on üsna erinev maailmas esinevast pinnapealsest kahetsusest. See viib tõelise meeleparanduseni mis muutab nii inimese suhtumise kui ka teod. Selles elus ei saa me iial täiuslikeks - kõik kristlased on sõltuvad Jumala andestusest igapäevaselt - kuid tõeline meeleparandus ei juhi mitte ainult vaba ja täieliku andestuseni, vaid ka uuenemise ning täieliku muutumiseni, millega kaasneb tungiv igatsus veel rohkem Jumalaga koos minna.
Niisiis: kas maailma kurvastus või jumalik meeleparandus? Esimene neist viib surma, teine ellu (s 10). Millise sina valid?
Selle kommentaari autor: Mark Keown