Kuidas saab inimene vastata standardile? Tundub, et Pauluse oponendid on selle küsimuse kallal palju aega veetnud. Nende eesmärgiks on iseendid edukalt soovitada ning teha seda võrreldes endid teiste, eriti aga Paulusega, keda nad mustavad kui viletsat kõnemeest ning mõjutut inimest (s 10).

On kindel, et Paulus keeldus kasutamast pimestavat retoorilist tehnikat, mida need valeõpetajad armastasid, ning ilmselt ei olnud ka Pauluse välimus väga mõjukas. Salmis 12 kordub sõna “endid”, mis viitab sellele, et need valeõpetajad olid pimestatud iseendist. Ikka ja jälle kasutasid nad võrdlemist, otsekui veendes ka iseendid, et nemad on parimad, nemad kõlbavad kõige paremini.

Paulusel oleks tegelikult olnud lihtne nende mängu kaasa mängida - ja võita. Tal oli muljetavaldav ajalugu apostlina. Nii oli näiteks tema see, kes oli korintlastele tutvustanud evangeeliumi sõnumit ning juhtinud nad Kristuse juurde. Siis aga - selle asemel et loorberitele puhkama jääda, on Paulus pigem innukas jätkama kuulutustööd mujal (s 13.17). Ta teadis, et on vaid üks hindaja, kelle arvamus tõeliselt loeb - ja see on Jumal (s 18). Ning Pauluse eesmärgiks oli teenida ära üksnes Jumala heakskiit.

Ka meie võime hakata liigselt muretsema selle pärast, kuidas teistele paistame. Soovides jätta endast head muljet, ning sageli teeme seda kedagi teist maha tehes. Taolised asjad võivad juhtuda tööl, perekonnas ja ka koguduses. Enamasti aga on sellise suhtumise allikaks inimese ebakindlus. Sel, kes kiitleb on sageli väga madal enesehinnang ning ta püüab end “paremaks teha” näidates teisi halvas valguses - lootes seeläbi ise tunnustust pälvida. Tema tunnustuse vajadus on sügav ja valus.

Paulus ei tegele millegi taolisega. Ta on oma identieedis enam kui kindel: ta teab, et ta kuulub Kristusele (s 7), ning see suunab ta elama üksnes Jumala heameeleks (s 18). Nii on apostel ka meile eeskujuks mistahes mõõtmises, osutades selgelt, et vaid Jumala heakskiit on see, mille pärast tuleks vaeva näha (2Kr 5:9).