Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 11:16-33
Apostli vaevadest ja kannatustest16Taas ma ütlen: Ärgu keegi arvaku mind rumala olevat! Ja kui ometi, siis võtke mind vastu kui rumalat, et ka mina võiksin pisut kiidelda.
17Mida ma nüüd räägin, seda ma ei räägi kui Issandalt saadut, vaid otsekui rumaluses, olles kindel, et mul on õigus kiitlemiseks.
18Aga et paljud kiitlevad lihaliku loomuse poolest, siis kiitlen minagi.
19Te sallite meeleldi rumalust, olles ise arukad.
20Te ju sallite, kui keegi teid orjastab, kui keegi teid paljaks sööb, kui keegi teid koorib, kui keegi ülbitseb, kui keegi lööb teid näkku.
21Häbi pärast tunnistan, et meie oleme olnud liiga nõdrad.Mida aga keegi söandab - ma räägin rumaluses -, seda söandan minagi.
22Nemad on heebrea mehed. Mina ka. Nemad on Iisraeli lapsed. Mina ka. Nemad on Aabrahami sugu. Mina ka.
23Nemad on Kristuse teenrid. Ma räägin pööraselt - mina olen rohkem. Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus.
24Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend,
25mind on kolm korda keppidega pekstud, üks kord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes;
26tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes,
27töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti;
28peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast.
29Kes on nõder, ja mina ei oleks nõder? Keda kiusatakse, ja mina ei süttiks?
30Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle.
31Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes olgu kiidetud igavesti, teab, et ma ei valeta.
32Damaskuses valvas kuningas Aretase ametimees damasklaste linna, et mind kinni võtta,
33ja mind lasti korviga läbi müüriakna alla ning ma pääsesin tema käest.
Nagu eelpool juba mainisime, on “tugevus nõtruses” üks selle kirja peateemasid - ning see on peateemaks ka tänases tekstis. Pauluse vastased ei lakanud kiitlemast tausta ja kultuuri üle, kust nad tulid, ning viimseni lihvitud retooriliste oskuste üle. Tegelikult oleks Paulus kerge vaevaga võinud sama teha. Ometi - siis kui tema kiitleb, keskendub ta hoopis oma nõrkustele, reastades kirgliku detailsusega erinevaid kannatusi, mida ta apostlina kogenud oli (s 23-29). Tema sõnad puudutavad sügavalt. Jah, Paulus on tõesti näidanud, et on Kristuse sulane (s 23). Tema eeskuju julgustab ka meid mugavustsoonist väljuma ning riskeerima, järgides Jeesust täna.
Salmid 32 ja 33 võivad alguses pisut hämmingut tekitada. Pauluse võidukas põgenemine Damaskusest ei tundu sobivat ülejäänud kiitlemisega nõtruste pärast. Siin tuleb appi Rooma kultuuritausta tundmine.
Kui Rooma armee piiras mingit linna, siis sõdur, kes esimesena tungis vaenlase kindlusemüürile ning sisenes linna (ilma, et teda oleks tapetud), sai autasuks Corona Muralis’e, ehk “müürikrooni”. See oli Rooma sõduri jaoks peaaegu kõige suurem võimalik autasu.
On hämmastav, et Paulus vailb selle kangelaslikkuse kujundi ning kasutab seda ümberpöördult. Tema ei olnud kuidagi esimene üle müüri linna siseneja, vaid pigem esimene, kes läks üle müüri väljapoole, põgenedes arreteerimise eest. Tolle aja inimeste jaoks kõneles see aga vaid ühest asjast: nõrkusest. Paulus aga ei häbenenud ka sel viisil “rumalalt” kiidelda (s 17).
Kahjuks on tänapäeval ühiskonnas ja ka koguduse kombeks kiidelda pigem tugevuste üle (nii nagu meie neid mõistame). Kogudustes väljendub see mõnikord kuulsuste kultuuris ning show-taolistes, inimesi esiletõstvais teenimisharudes. Meie aga peaksime teenima Jeesuse, kelle kroon oli valmistatud okaspõõsa okstest, ning kes on meid kutsunud Teda järgima. Paulus täna näitab meile selgelt just seda teed.
Selle kommentaari autor: Mark Keown