Paulus on lõpetamas kirja Korintose kogudusele. Pisut eelpool, salmis 9 oli talle antud Jumala tõotus: “Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täie võimuse.” Nüüd kirjeldab Paulus oma plaani tulla Korintosesse. Ta on seal juba kaks korda käinud, kuid koguduse ees rajaja ning hoolitsejana näeb ta vajadust tulla veelkord.Eelmisest külastusest on möödas hulk aega ning vahepeal on kogudus muutunud. Kogudust on Pauluse läkitusel külastanud ka Tiitus koos ühe teise vennaga, ning ilmselt kuulis Paulus nende aruandest koguduse olukorra halvenemisest.

Paulus kõneleb siin korintlastega otsekui vanem lastega - Ta kinnitab oma poolehoidu ja armastust ning ütleb lausa, et tal ei ole koguduse heaks millestki kahju. Ta hoolib ja armastab neid endiselt ja väga. Nii armsate inimeste juurde peaks siis ju olema lausa rõõm uuesti külla minna. Aga Paulus ütleb, et ta kardab! Ta kardab, et vastastikuse rõõmustamise asemel saab toimuma suur pettumine - ja seda mõlemalt poolt.

Salmis 20 loetleb Paulus 8 ebameeldivat asja, mida ta “kardab” kogudusest eest leidvat: riidu, kadedust, raevutsemist, isepäisust, keelepeksu, salanõusid, hooplemist ja korralagedust. Tekib küsimus, kuidas kristlaste kogudusest üldse midagi sellist leida võib? Ja kuhu selline kogudus viimselt jõuab?

Siin aitab meid Korintose linna tausta tundmine. Tegu oli suure kaubanduskeskusega, kus levisid  igat liiki pahed ning negatiivsed mõjud. Ning kogudus ei olnud neist mõjudest vaba. Tegemist oli ka üsna suure kogudusega, kust võis leida nii häid kui halbu asju.  Paulus näeb koguduse allakäigu põhjusena seda, et inimeste meeleparandus ( endistest pattudest) oli jäänud poolikuks või täiesti unarusse. Nimepidi mainib Paulus siin 3 asja, milles meeleparandus on jäänud puudulikuks ning kõik 3 on seotud seksuaalsusega. Need millega koguduse liikmed enne olid tegelenud ning ka koguduses olles edasi tegelesid olid: rüvedus, hoorus ja kõlvatus. (Võibolla lootuses, et keegi ei saa teada), samas mõistmata, et see tee viib surma nemad ja võib viia terve koguduse hukkumiseni.

Seksuaalsus oma võimsas dünaamikas on ala, kus kuradil on kõige lihtsam inimesi komistama panna. Puuduliku meeleparanduse ohuga (eriti seksuaalsuse vallas) on silmitsi iga kogudus ka tänapäeval, aga vähe on neid kes avalikult selle teema lauale tõstaksid ning üheskoos abi , vabanemist ning Jumala armu otsisksid. 

Koguduses aga ei saa olla nii, et  on palju häid asju ja mõned halvad ka. Halvad tuleb välja tõrjuda, välja juurida, muidu läheb kõik riknema. Ja kui kogudus ise seda teha ei suuda, on vaja kedagi autoriteetset väljapoolt, kes asjad taas korda seaks. 

Me ei tea, kuidas see kogudus nägi iseennast seestpoolt. Tänasest tekstist aga näeme, et see mida Paulus eemalt nägi oli nii ohtlik, et ta oli nõus “andma endast kõik” (s 15), et kogudus ei hukkuks.

Paulus kardab seda pilti, mille ta arvab end eest leidvat - ning ta kardab, et tema töö on läinud tühja, riknemine on juba pöördumatult suur. Teisalt teab ta, et eelseisev kohtumine tuleb valus, ning et manitsused ja korrigeeringud, mis tal läbi tuleb viia , ei jäta korintlastele ka temast eriti positiivset mälestust. 

Aga ta on valmis ikkagi minema. Kõigele vaatamata, sest tema armastus nende vastu tuli Jumala käest.