Maaharimises ja karjakasvatuses oli iisraellaste kontakt loomadega vältimatu, sage ning mitmesugune. Tänasest piibliteksist leiame juhised kuidas iisraellased neis kontaktides said jääda puhtaks või kiirelt puhastuda. Argielus oli tegelikult suhteliselt vähe juhtumeid, mis tekitasid rituaalselt ebapuhta oleku, ning enamasti lõppes see koos päeva lõppemisega. On tähelepanuväärne, et kokkupuude elavate loomadega (isegi ebapuhaste loomadega) ei teinud inimest ebapuhtaks. Oli täiesti lubatud ratsutada kaamelitel ja eeslitel (kuigi neid ei tohtinud süüa).

Surm oli ainus, mis muutis kõik roojaseks. Siia hulka kuulusid loomade korjused ning asjad, millega neid käsitleti. Samuti oli roojane kõik, mis liikus või toimis ebanormaalselt.

Peatüki lõpust leiame taas meenutuse, miks see kõik oli oluline, ning ka rahva ajaloolise motivatsiooni reeglite pidamiseks: Iisrael oli kutsutud olema Jumala valitud rahvas, kelle Jumal oli päästnud (lunastas) Egiptusest ning sellepärast pidid nad eristuma (olema pühad). Tervet 3. Moosese raamatut läbib otsekui refrään: “Olge pühad, sest mina olen püha!” (3Ms 19:2, 3Ms 20:26). See ei tähendanud, et kogu rahvas pidi olema nagu preestrid, vaid, et nii nagu preestrid õpetasid ja suunasid rahvast pühadusele, nii pidi rahvas tervikuna olema samasuguse mõjuga kõikidele teistele rahvastele.  See Jumala nõue erineda kõikidest teistest rahvastest on üks peamisi vihjeid, kuidas mõista puhtuse ja roojasuse eraldamist tänases tekstis.

Seoses nende seadustega tekib 4 küsimust.

1. Kas tekstis mainitud kategooriate taga on mingi selge põhimõte?

On palju erinevaid teooriaid, miks liigitati loomi just nii, kõige levinum neist on hügieeni ja tervisega seostatud põhimõte. Üsna kindlalt on mõnede keelatud liikide puhul (sead, raisakotkad) suurem oht nakatada inimesi erinevate parasiitide ja bakteritega. Ka mitmesugused pesemisnõuded surnud liha käsitlemisel tunduvad mõistlikud.

Siiski on parim selgitus seotud sügavama põhimõttega. See põhineb tekstis juba enne antud liikide klassifiaktsioonil - maas, vees ja õhus liikuvad liigid ning igale territooriumile kohased (normaalsed) liikumisviisid. Iisraeli preestrite arusaamine pühadusest ja puhtusest oli suuresti rajatud eesmärgile säilitada asjade loomupärane (autentne) olemisviis ning igal juhul vältida erinevate kategooriate segunemist. Selles põhimõttes peegeldub loomispärane kord, kus Jumal  ise eraldas väga hoolikalt kõike loodut: valguse pimedusest,  maa ja taeva, mere ja maa jne. See põhimõte kanti edasi ka loomade klassifiaktsiooni nii, et see kinnitas loomispärast selgust ja korda. Mõne liigi Iisraelile ebapuhtaks kuulutamine samas ei olnud liigi kui sellise ärapõlgamine või tõukamine, või talle koha keelamine Jumala imelises loomistöös.

2) Miks andis Jumal sellised piirangud Iisraelile toidu osas?

Oleme juba lugenud, et Iisraeli kui rahva pühadus, pidi olema kogukondlik. Need erilised reeglid toidu osas sümboliseerisid nende erinevust teistest rahvastest (5Ms 14:2, 5Ms 21). Samamoodi kui Jumal oli piiranud oma valikut ühe rahvaga kõikide teiste keskel, pidi Iisrael piirama oma toiduvalikut loomade hulgas. See oli neile igapäevseks sümboliks ja meeldetuletuseks, et nad on eraldatud kõigist teistest rahvastest; sellest kui tähtis on neile jääda pühaks. See ei teinud neid teistest rahvastest paremaks (nagu ka puhta loomad polnud ülemuslikud ebapuhastest), vaid see nõue lähtus Jumala lunastavast toimisest nende minevikus ning Jumala lunastusplaanist nende kaudu tulevikus. Kõik need reeglid olid otsekui vormiriietus - mis automaatselt määratleb  ametikandjalt oodatava käitumise standardi. Iisraeli argielu oli täielikult läbipõimitud pühadusest.

3) Kas need toiduga seotud reeglid on kohustuslikud ka kristlastele tänapäeval?

Vastus on EI, aga samas on vaja mõista MIKS see nii on. Jeesus tühistas täielikult igasuguse vahetegemise puhta ja roojase toidu vahel kuulutades, et määravaks osutub pigem moraalne eraldamine, mida toidu eraldamine vaid süboliseeris. Enam ei ole oluline see, mis läheb kõhtu, vaid see, mis tuleb välja inimese südmaest (Mk 7:14-23). Moraalne valitseb üle rituaalse. Sellepärast on tähendusrikas, et kohe peale selle väljaütlemist, tervendab Jeesus paganast naise tütre  - näidates et enam ei tehta vahet juudi ja teiste rahvaste vahel; seda phimõtet kinnitati ka Peetrusele nägemuses (Ap 10). Jumala valitud rahva hulka võisid nüüd kuuluda inimesed kõikidest rahvastest (Gl 3 :26-29; Ef 2:11-22).

4) Mida peaksid kristlased õppima neist toiduga seotud määrustest?

Esmalt seda kui oluline on see, et kristlased Jumala rahvana erinevad kõikidest teistest maailmas. Iisraeli rituaalne puhtuspidamine - alates köögist kuni kogudusetelgini - sümboliseeris Jumala palju suuremat nõuet oma rahvale moraalse puhtuse, sotsiaalse õiguse ning lepingu-ustavuse osas. Juba prohvetid osutasid sellele, et kui see viimane puudus, polnud ka kõige karmimal rituaalsel puhtusel mingit tähendust.

Teiseks, toit on endiselt oluline ka moraalses mõttes. Mida, kuidas ja kellega koos me sööme, on oluline laiemas kultuurilises tähenduses. See, et toiduseadused on praeguseks tühistatud, ei tühista vajadust armastada, aktsepeteerida ning olla tundlik oma ligimese suhtes. Ja kuigi kristlased võivad süüa mida iganes, on olukordi, kus meil tuleb endid piirata - armastusest ja austusest Jumala vastu ning sellepärast et peame armastama oma ligimest kui iseennast.