Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 120
Appihüüd petiste ja valetajate vastu1Palveteekonna laul.
Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole
ja tema vastas mulle.
2Issand, vabasta mu hing
valetajaist huultest ja petisest keelest!
3Mida anda sulle,
mida lisada sulle,
petis keel?
4Sangari teravaid nooli
koos leetpõõsa tuliste sütega.
5
Häda mulle, et ma võõrana elan Mesekis,
et ma viibin Keedari telkide keskel!
6Juba kaua on mu hing elanud
nende juures, kes vihkavad rahu.
7Mina tahan rahu!
Aga kui ma räägin,
on nemad valmis sõjaks.
Mulle meeldib saksakeelne sõna “Weltschmerz”. Jämedalt tõlkides tähendaks see maailmavalu kogemist, väsimusetunnet kõigest ümbritsevast, soovi “peatada maailm ja maha minna”. Enamik meist kogeb seda mingil hetkel ning samamoodi tundis ilmselt ka tänase psalmi autor.
Kuna tegu on kõige esimese “ülesminemise lauluga”, on põhjust arvata, et psalmist sooviks olla Jeruusalemma templis ja täielikus rahus (s 7). “Ülesminemine” viitab Judea kõrbeplatoolt ülespoole, Jeruusalemma ja Siioani mäele minekut. See on paljude aastate vältel olnud miljonite palveteekonnaks.
Aga psalmist on pagenduses, kaugel oma vaimulikukst kodust. Meesek ja Keedar (s 5) viitavad paganarahvaste aladele, eemal Iisraelist. Ning psalmist kogeb, et on ümbritsetud vaenulikest häältest, valedest ja pettusest (s 2) ning hävitava ja sõda ihkava meelsusega iinmestest (s 7).
Ta ei sobi kuidagi nende hulka, see ei ole tema tee ning ta igatseb midagi palju paremat.
Siit edasi tuleb psalm 121, mis kirjeldab toimunud muutusi. Aga hetkel oleks mõistlik jääda selle
“Weltschmerz’i” juurde. Ehk on see too valu, mida praegu koged? See ei ole ebapüha tunne. Mitte kõik, mida tunneme ei ole kiiduväärt, kuid parem on olla aus ka negatiivse osas selle asemel et need tunded alla suruda ning lasta neil enees hõõguda.
Oma teekonnal Jeruusalemma oleks psalmist võinud otsida abi, aga kuhu rändame meie? Palverännakud võivad olla vägagi abistavad, kuid meie tempel ei ole enam koht, vaid Isik.
Selle kommentaari autor: Nigel Wright