Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 12:1-8
Sünnitaja puhastamine1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Kui naine on jäänud lapseootele ja sünnitab poeglapse, siis ta ei ole puhas seitse päeva; ta ei ole puhas, nagu oma kuuvere päevil.
3Kaheksandal päeval lõigatagu ümber poeglapse eesnaha liha!
4Ema jäägu koju kolmekümne kolmeks päevaks puhastusvere pärast; ta ei tohi puudutada ühtegi püha asja ega tohi tulla pühamusse, kuni ta puhastuspäevad on täitunud.
5Aga kui ta sünnitab tütarlapse, siis ta ei ole puhas kaks nädalat, nagu oma kuuvere päevil; ta peab jääma koju kuuekümne kuueks päevaks puhastusvere pärast.
6Ja kui ta puhastuspäevad on täitunud, olgu poja või tütre pärast, siis ta peab viima aastase lambatalle põletusohvriks ja ühe tuvi või turteltuvi patuohvriks kogudusetelgi ukse juurde preestri kätte.
7Ja preester ohverdagu need Issanda ees ning toimetagu lepitust tema eest, siis ta saab puhtaks oma verelättest! See on seadus selle kohta, kes sünnitab poeg- või tütarlapse.
8Aga kui ta jõud ei luba tuua lammast, siis ta võtku kaks turteltuvi või kaks muud tuvi, üks põletusohvriks ja teine patuohvriks, ja preester toimetagu lepitust tema eest; siis ta saab puhtaks!”
Tänane peatükk tegeleb inimese keha ja selle funktsioonide puhtuse ja ebapuhtusega. Siinkohal on oluline meelde tuletada, et rituaalse puhtuse seisundid ei ole sugugi alati viide ka moraalsele või vaimsele ebapuhtusele. Kõik patuga seotud tegevused muudavad inimese ebapuhtaks, kuid mitte kõik rituaalse ebapuhtuse seisundid ei tulenenud patust või moraalsetest eksimustest! Ka tänapäeval on inimesed liiga kärmed looma selliseid seoseid haavates asjatult oma kaaslasi. Maohaavandid või menstruaaltsükkel ei ole iseenesest patused seisundid, ega ka viide sellele, et inimene on pattu teinud.
Preestrite vaates aga, kelle ülesanne oli hoida püha pühana ja eraldatuna olid inimese kehavedelikud, eriti aga need milles leidus verd, ebatäiuslikkuse väljenduseks, mida ei tohtinud lubada Jumala pühade asjade juurde. Veres oli elu, ning mistahes verekaotus tähendas normaalse tervise kahjustust ning potentsiaalset võimalust surmaks. Sellised juhtimid muutsid inimese ajutiselt ebapuhtaks ning nad ei tohtinud teatud perioodil tulla Jumala pühamusse, pühade asjade ja pühitsetud rituaalsesse keskkonda. Roojane ei tohtinud kokku puutuda pühaga. Nii oli ebapuhtuse eemaldamise periood nagu omamoodi karantiin, aga mitte moraalse patususe seisund.
Just seda toonitab tänane peatükk. Sünnitamist, üht inimesele antud imelisemaid rõõme ja elu edasiandmise võimalust, ei saa kuidagi ka Vana Testamendi puhul patuseks pidada (vt 1Ms 2:24). Ei viita ju ka terve Saalomoni Ülemlaul kusagil, et seksuaalakt iseenesest oleks kuidagi patune - vastupidi!
Roojasuse põhjuseks tänases piiblitekstis mainitud juhtudel oli südmusega kaasnev verekaotus/ verevool. Näeme ka, et inimese kohustuslik eraldamise aeg on pikem normaalsest menstruaaltsüklist, kuigi meile ei anta selgitust, miks poisslapse puhul on eraldumiseperioodiks 40 päeva , tütarlapse puhul aga 80 päeva. Lisaks oli sellel seadmisel ka sotsiaalne mõõde - see andis vastsünnitanule piisava taastumisaja, privatsuse ning kaitses ka võimalike nakkuste eest.
Peale eraldumisperioodi lõppu, taastus naise endine olukord, kui lepitus ja puhastusohvrid olid toodud. Patuohver tuli tuua üldise patususe eest, mis kehtis kõikide inimeste kohta, kes Jumala ette tulid.
Seal, kus inimesed on sageli liiga kärmed hukka mõistma või väljaarvama, näeme taas Jumala kaitsvat ja hoidvat kätt Tema tarkades seadmistes. Usalda siis ka täna veel enam Jumala tarkust, seadmisi ja Tema sõna, olles kindel, et Ta soovib kaitsta su elu ning teha sulle head.
Selle kommentaari autor: APÜ