Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 16:1-19
Iga-aastane suur lepituspäev1Ja Issand rääkis Moosesega pärast Aaroni kahe poja surma, kui need Issanda ette astudes olid surnud.
2Ja Issand ütles Moosesele: „Ütle oma vennale Aaronile, et ta mitte igal ajal ei läheks pühamusse sissepoole eesriiet, laeka peal oleva lepituskaane ette, et ta ei sureks, kuna ma ilmutan ennast lepituskaane kohal pilve sees.
3Ainult sel viisil võib Aaron minna pühamusse: üks noor härjavärss patuohvriks ja jäär põletusohvriks;
4ta pangu selga püha linane särk, jalga linased püksid ihu katteks, vöötagu ennast linase vööga ja mähkigu ümber pea linane peakate: need on pühad riided; ta loputagu oma ihu veega ja pangu need selga!
5Ja ta võtku Iisraeli laste koguduselt kaks sikku patuohvriks ja üks jäär põletusohvriks!
6Ja Aaron toogu esile oma patuohvri härjavärss ning toimetagu lepitust enese ja oma pere eest!
7Siis ta võtku need kaks sikku ja pangu need seisma Issanda ette kogudusetelgi ukse juurde!
8Ja Aaron heitku liisku nende kahe siku vahel: üks liisk Issandale ja teine liisk Asaselile!
9Siis Aaron toogu esile see sikk, kelle liisk määras Issandale, ja valmistagu see patuohvriks!
10Aga sikk, kelle liisk määras Asaselile, pandagu elusana Issanda ette, et tema peal lepitust toimetada, saates ta kõrbesse Asaselile!
11Seejärel Aaron toogu esile oma patuohvri härjavärss ning toimetagu lepitust enese ja oma pere eest ja tapku oma patuohvri härjavärss!
12Ja ta võtku sütepannitäis tuliseid süsi altari pealt Issanda eest ja mõlemad pihud täis peent, healõhnalist suitsutusrohtu ja viigu sissepoole eesriiet!
13Ja ta pangu suitsutusrohi tule peale Issanda ees, nõnda et suitsutuspilv kataks lepituskaane, mis on seaduselaeka peal, et ta ei sureks!
14Ja ta võtku härjavärsi verd ja piserdagu sõrmega lepituskaane esikülje peale; ja lepituskaane ette ta piserdagu sõrmega verd seitse korda!
15Siis ta tapku rahva patuohvri sikk ja viigu selle veri sissepoole eesriiet ning talitagu selle verega, nõnda nagu ta talitas härjavärsi verega: ta piserdagu seda lepituskaane peale ja lepituskaane ette!
16Ja ta toimetagu lepitust pühamu eest Iisraeli laste roojuste pärast ja nende üleastumiste pärast kõigi nende pattude kohaselt; nõnda ta tehku ka kogudusetelgiga, mis asetseb nende juures keset nende roojusi!
17Ühtegi inimest ärgu olgu kogudusetelgis, kui ta läheb pühamusse lepitust toimetama, kuni ta on välja tulnud ja on lepitust toimetanud enese ja oma pere ja kogu Iisraeli koguduse eest.
18Siis ta mingu välja altari juurde, mis on Issanda ees, ja toimetagu lepitust selle eest; ta võtku härjavärsi verd ja siku verd ja määrigu seda altari sarvedele ümberringi!
19Ja ta piserdagu sõrmega verd selle peale seitse korda ja puhastagu ning pühitsegu seda Iisraeli laste roojuste pärast!
16.peatükis jõuavad kulminatsiooni kõik eelmistes peatükkides antud juhiseda ja seadmised söögi, inimeste, loomade, ihude jm puhastamise ja pühitsemise kohta. Suur Lepituspäev, Yom Kippur, mida tähistati kord aastas (sügisel) - oli selle algses seadmises otsekui mäetipp, kuhu kõiki eelnevaid ohvriseadmisi pidi liiguti. See oli päev, kus pühitseti uuesti kõik kogudusetelgiga toimingutega seotud asjad ning ka terve rahvas. Arvesse võeti ka see, et vaatamata rutiinsetele ja regulaarsetele ohvritele, oli aasta jooksul kindlasti tekkinud asjaolusid, mida inimesed ei olnud märganud, tegusid mis olid sündinud kogemata, tahtmatult, ja millega ei oldud tegeletud ning ka neist tuli puhastuda. See oli täiesti uue alguse päev.
Miks kogu see äärmiselt keerukas protsess, lisaks igapäevastele ohvritele? Kas Jumal tahtis oma rahva elu keeruliseks teha? Sugugi mitte! Põhjus oli selles, et vaid nii sai Jumal jätkuvalt elada oma rahva keskel. Ilma rahva korduva kõikehõlmava puhastuse ja pühitsemiseta oleks Jumala ligijäämine olnud mõeldamatu.
Püha ja ebapüha ei saa koos eksisteerida ega tohtinud kokku puutuda.
Suure lepituspäevaga seoses on märkimisväärne, et kõigi nende paljude toimingute, erinevate ohverduste jm tegemiseks tohtis olla vaid üks mees: ülempreester. Siin on juba etteulatuv viide Jeesusele, sest on vaid üks Vahemees, kes viimselt saab tesotada täieliku pühitsuse. (1Tm 2:5) “Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus,..”
On huvitav, et peatüki alguses tuletas Jumal Moosesele meelde Aaroni poegade hukkumist (3Ms 10:1-7) hoiatades, et Aaron ei tohiks iial minna Kõige pühamasse paika oma ärangemise järgi, vaid üksnes Jumala seatud viisil ja ajal. Hukkusid ju Aaroni pojad just selle tõttu, et nad ei uskunud, mõistnud ega respekteerinud Jumala pühaduse suurust, intensiivsust, ega ka kohutavust inimese jaoks.
Kas ja kui palju meie mõistame ja respekteerime Jumala pühaduse suurust, intensiivsust, aga ka kohutavust inimese jaoks? Kui oluliseks peame puhastuse vajalikkust? Võibolla me ei mõtle sellele enne, kui tajume teravat vajadust alustada uuesti, puhtalt lehelt. Või siis, kui kogu hingest tahaksime olematuks muuta tehtud teo või öeldud sõnad. Või ehk siis, kui kogeme, nagu oleks Jumal meie juurest lahkunud, kui meie ühendus Temaga ei toimi enam.
Meil pole vaja minna templisse, läbida keerulisi rituaale, me ei pea tooma lambaid ja sikke ning erinevaid ohvreid - sest: üks, veatu, täiuslik, Jumala enese poolt läkitatud, Jumala Poeg, oli nõus olema ohver kõigi eest. Kui Aaroni pojad maksid Jumala pühaduse rikkumise eest oma eluga- siis meil on Jeesuse verega puhastatuina ning andeks saanuina võimalik igas seisukorras, igal ajal, igas küsimuses minna kohe Jumala ette. Meil on võimalk uuesti olla ühenduses, kogeda Tema hoolt, armastust ja lahendusi. Jeesuse verest piisab!
Selle kommentaari autor: APÜ