Esimene salm ütleb meile, et inimlik pingutus ei suuda saavutada midagi kestvat kui Jumal ei ole sellesse kaasatud. See ei tähenda, et vaevanägemine poleks oluline. On, kuid mitte ükski töö ei edene õitsemiseni ilma Jumalata. Uus Testament pakub sellele salmile kaaslase  1Kr 15:58: “Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.”  Töö, mis on tehtud koos Jumalaga ja Jumalale, on osa Jumala igavestest eesmärkidest ning omab seeläbi igavest väärtust.  Jeesus nimetas seda “varanduseks mis on taevas” (Mt 6:20-21).  Ainuke tõeliselt usaldusväärne turvalisuse allikas on Jumal, mitte aga meie piiratud inimlikud pingutused turvata iseendid.

Teine salm on kõikidele töönarkomaanidele. Jumal ei taha meist teha töönarkomaane enda teenistuses. Tema on see, kes on andnud meile töö ja ka puhkamise mustri. Meil tuleb päeval teha hoolega tööd, ning öösel taastuda Jumalast kingitud sügavas unes.

Esmasel lugemisel võib tunduda, et need psalmi kaks poolt ei ole ühendatud teineteisega. Tegelikult on nad ühendatud läbi kahe sõnamängu. Sõna “koda” Piiblis võib tähendada nii ehitist kui ka perekonda. Ja heebreakeelne sõna “ehitajad” ning “pojad” kõlavad väga sarnaselt. Perekond peaks olema üks meie peamisi turvaallikaid siin elus. Noores eas sündinud pojad olid iidse Iisraeli kontekstis väga olulised, sest siis kui nende vanemad vanaks jäävad ning vajavad kaitset ja hoolt,  on nemad oma parimas meheeas. Mida on mõeldud  täis nooletupe  all jääb aga   selgusetuks. Kaasajal on mõnes ühiskonnas ka teisi turvalisuse allikaid, ning elame nagunii ülerahvastatud maailmas. Aga isegi sel juhul jääb perekond üheks võtmeteguriks stabiilses ühiskonnas.