Loe läbi alltoodud kirjakoht: Kl 1:21-29
Õhutus jääda kindlaks21Ka teid, kes te varem olite Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest tema vaenlased oma kurjade tegudega,
22on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi, et teid seada pühadena ja veatutena ja laitmatutena Jumala palge ette,
23kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule ega lase end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud ja mida on kuulutatud kogu loodule taeva all ja mille teenriks olen saanud mina, Paulus.
Pauluse osa Kristuse töös24Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks,
25kelle teenriks ma olen saanud Jumala korralduse järgi, mis mu kätte on antud teie heaks, et teile täielikult kuulutada Jumala sõna,
26seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele,
27kellele Jumal tahtis teada anda, mis on selle saladuse kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas; see on - Kristus teie sees, kirkuse lootus.
28Meie kuulutame teda, manitsedes iga inimest ja õpetades iga inimest kogu tarkuses, et seada iga inimest Jumala ette täiuslikuna Kristuses.
29Selleks ka mina näen vaeva ja võitlen tema jõu toimel, mis minus on tegev väega.
Paulus rõõmustab, et saab kannatada kolossalaste vaimuliku kasu pärast. Meie jaoks on see üsna ebaharilik ootus. Enamasti pöördume Jeesuse poole selleks, et kannatusi ja raskusi vältida, kuigi just kannatuste läbi meid lunastati. Meie aga libiseme mugavalt sellest vastuolust mööda. Jah, muidugi on Jeesus meile öelnud, et heidaksime oma koormad temale. Aga samas - kutsub ta meid üles ka enese peale võtma tema iket.
Paulus rõõmustab oma kannatamises, aga mitte sellepärast, et ta oleks enesepiinaja. Tema kannatused muutuvad rõõmuks läbi osasaamise Kristuse kannatustest. Paulus esitab üllatava väite “ma täidan oma ihus puuduva osa Kristuse kannatusest...” (s 24). Tundub lugupidamatu arvata, et Kristuse kanntamisest veel midagi puudu saaks olla, kuid Paulus peab siinkohal silmas hoopiski juutide kontseptsiooni “messiaanlikest vannetest”, kus rabid mõistsid kannatusi kui vältimatult uue ajastu sündimisega kaasnevaid sünnitusvalusid (Rm 8:22 ). Kui Jeesus suri ja kannatas üksinda maailma pattude eest, ning tema jüngrid ei saanud sellest lepituse karikast osa võtta, siis koguduse ihu liikmena on
Paulus valmis jagama vajalikke kannatusi, et kogudus võiks sündida. Kui Jeesus ei oleks kannatanud ning surnud meie pattude eest, ei oleks kogudus tekkida saanudki. Ja nii nagu Paulus, peaksime ka meie olema valmis kanntama koguduse vaimuliku kasvamise ja tervise nimel - sel viisil jagades ja täites Jeesuse kannatusi.
Kannatus ei ole eesmärk omaette. Pigem on see hind, mis meil tuleb maksta selle täielikkuse eest mida oleme kutsutud otsima ja kuulutama. Pauluse innukus kolossalaste vaimuliku elu rikastamisel on tähelepanuväärne (1:28-2:5). Ning tema pühendumise muudab tõeliseks see valmidus kannatada.
Selle kommentaari autor: Valson Thampu