Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 9:14-29
Jeesus tervendab langetõbise poisi14Ja kui nad tulid jüngrite juurde, nägid nad suurt rahvahulka nende ümber ja kirjatundjaid jüngritega vaidlemas.
15Niipea kui rahvahulk Jeesust nägi, olid nad kõik väga hämmastunud, jooksid tema juurde ja tervitasid teda.
16Ja Jeesus küsis neilt: „Miks te vaidlete nendega?”
17Keegi rahva hulgast vastas talle: „Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim,
18ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.”
19Aga tema vastas neile: „Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!”
20Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades.
21Ja Jeesus küsis tema isalt: „Kui kaua see juba temaga nõnda on?” Aga tema ütles: „Lapsest saadik,
22ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!”
23Aga Jeesus ütles talle: „Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub.”
24Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!”
25Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: „Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!”
26Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud.
27Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti.
28Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: „Miks meie ei suutnud seda välja ajada?”
29Ja Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.”
Räägime mõnikord, et elus on tõusud ja langused, ning et elu kõrghetkedel kogetud usk ei jää püsima siis kui oleme orus. Meie jaoks kujundlik keelekasutus kirjeldas Moosese elus reaalset sündmust, kui ta tuli mäe pealt, Jumalaga kohtumast ning leidis alt orust Iisraeli rahva, kes oli oma usu hüljanud ning kummardas ebajumalat (2Ms 32).
Sama juhtus Jeesuse ning valitud jüngritega tänases piibitekstis, sest kui nemad oma mäetipu kogemusega alla orgu jõuavad, leiavad nad inimesed keda rõhub kurjus ning teised, kellel puudub usk, et selle olukorraga toime tulla.
Kuigi mitmed tõlgendaksid kurjast vaevatud poisi sümptomeid tänapäeval epilepsia hoogudeks, siis tolleaegse maailma arusaama kohaselt osutasid sellised sümptomid kindlalt vaimsele seestumisele ning antud juhul deemonile, kelle eesmärgiks oli poisi hävitamine (s 22). Jeesuse ligiolust põhjustatud hämmastuses (s 15) tõusis poissi vaevav kurjus veelgi teravamalt esile. Täna, usklike rõõmust täidetud jumalariigi ootamise taustal, asetub kurjuse hävitustöö selles maailmas samuti veel teravamalt otsekui suurele ekraanile meie ette. Vastust otsides, aga võime end tunda nagu tolle poisi isa. Tema usk oli vapustatud, mitte kuidagi võimeline vastama olukorra väljakutsele; ometi hoiab ta sellest kinni, vaatamata kurjuse näilisele võidukäigule (s 24).
On kohane, et poisi tervendamist kirjeldatakse Jeesuse läbinisti võiduka ülestõusmise vaimus. Sest orus olev Jeesus on sama, kui mäetipus olev Jeesus. Temas on alanud uus ajastu, kus ei surmal ega ka kurjusel pole mingit osa: nende tund on tulnud. Joel Marcus ütleb oma kommentaaris: “Jeesus laskub alla Muutmise mäelt, ikka veel hõõgudes ülestõusmise hiilguses, ning see kirkus vangistab tolla kangekalese ning näiliselt võitmatu deemoni, kes oli tolle abitu, epileptilise poisi peaaegu surmani ära kurnanud.”
Selle kommentaari autor: Ed Kaneen