Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 9:30-41
Jeesus kuulutab teist korda ette oma surma ja ülestõusmist30Ja kui nad sealt lahkusid, rändasid nad läbi Galilea. Ja Jeesus ei tahtnud, et keegi teda ära tunneks,
31sest ta õpetas oma jüngreid ja ütles neile, et Inimese Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad tema, ja kui ta on tapetud, tõuseb ta kolme päeva pärast üles.
32Neile aga jäi see ütlus arusaamatuks ja nad kartsid temalt seletust küsida.
Kes on suurim?33Ja nad tulid Kapernauma. Ja kui nad jõudsid koju, küsis Jeesus neilt: „Mille üle te tee peal arutlesite?”
34Nemad aga jäid vait, sest nad olid teel omavahel arutanud, kes on suurim.
35Ja Jeesus istus maha, kutsus need kaksteist ja ütles neile: „Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!”
36Ja ta võttis ühe lapse, pani nende keskele seisma, kaisutas last ja ütles neile:
37„Kes iganes ühe niisuguse lapse vastu võtab minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes vastu võtab minu, võtab vastu mitte minu, vaid minu Läkitaja.”
Kes ei ole vastu, on poolt38Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.”
39Aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti,
40sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt.
41Jah, kes iganes annab teile juua kas või karikatäie vett, sellepärast et te olete Kristuse omad, tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma!
Erinevates teleprogrammides kujutatakse kristlasi sageli karmide ja sissepoole pööratuina, mingi eksklusiivse täiskasvanute grupi liikmetena. Kui palju selline kirjeldus vastab sinu kirikukogemusele? Tänasest kirjakohast näeme, et esimese sajandi kogudusel oli oht muutuda selle pildi sarnaseks.
Jüngrid olid saabud lisaõpetust Jeesuselt Teda eesootava kannatuse kohta, ning taas kord ei suutnud nad seda mõista ega sellele tähelepanu pöörata (s 32). Selle asemel vaidlesid nad, teema üle, mis neile palju tähtsam tundus: kes neist saab olema “suurim” (s 34). Too diskussioon näitab, kui enesekesksed nad ikka veel olid. Samuti kaitsesid nad hoolega oma grupi eksklusiivsust näiteks püüdes takistada jumalariigi töö edasiviimist kellegi teise poolt, kes “ei käi koos meiega” (s 38).
Jeesuse vastus sellele on üsna dramaatiline, ta avab oma käsivarred tervituseks. Näitliku tähendamissõnana võtab ta ühe lapse käest kinni ja kallistab teda seal, keset oma jüngrite gruppi (s 36). Minu isiklik kogemus taolisest teguviisist on aga üdini positiivne - kui tervitan lapsi, kes kirikusse tulevad, on see alati armas ja tore ning jääb nii kaugele karmusest kui võimalik! Jeesuse jõuline rõhuasetus seda tehes on, et emmates ühe madalaima sotsiaalse staatusega isikut taolise grupi keskmes, tähendab vastu võtta Jeesust ennast, vastu võtta Jumalat (s 37).
Kirik on seda kirjakohta enamasti tõlgendanud sümboolselt väites näiteks, et laps sümboliseerib neid, kes omavad lihtsat usku. Algkoguduse maailmas, kus oli tavaline, et lapsed võidi juba sünnihetkel hüljata või nende eest üldse mitte hoolitseda, oli taoline õpetus jõuline kutse emmata kõiki “lapsi” kes olid hädas. See on kutsumine, mida kirik peaks ja on ka võtnud väga tõsiselt. Aga kas suhtume sellesse ka praegu nii?
Selle kommentaari autor: Ed Kaneen