Olen alati kõhelnud, kas tähtpäevade kaarte ära visata või alles hoida. Kui oleksin need kõik alles hoidnud, oleks maja neid juba täis, nende äraviskamine aga tähendaks, nagu ma ei hooliks sellest vaevast, mida inimesed nägid neid mulle kirjutades. Nii olen alles hoidnud lähedaste omad, sest nemad ja nende mõtted on mulle kallid.

Samamoodi suhtub laulja Jumala käskudesse - Jumala instruktsioonidesse, mis väljendavad Tema armastust oma rahva vastu. Näeme pidevat liikumist laulja pühendumises Jumalale ning tema pühendumises Jumala käskude vahel. “Sõna”, millele laulja loodab (s 114) võrdub tema jaoks Jumala enesega, kes on ta pelgupaik ja kaitse. Meie jaoks on raske mõista psalmides esinevat kättemaksu kõnet, ka selles psalmis - ja see ongi õige; järgime ju Päästjat, kes käskis meil “armastada oma vaenlasi ja nende eest palvetada (Mt 5:44). Siiski ei ole siin teemaks kättemaks: pigem on vaatluse all see, mis kujundab laulja elu ning milles leiab ta oma turvalisuse. Jumal ning Tema “õiguse tõotus” (s 123) on laulja jaoks see ainuke usaldusväärne lootuse allikas.

Laulja pühendumine Jumala sõnale ja käskudele on tema armastuse väljendus, mitte aga katse Jumala soosingut ära teenida. Siin on veel üks konks: selleks, et oma pühendumises üldse ustavaks jääda, vajab laulja Jumala abi. Ta vajab, et Jumal “õpetaks talle oma käske” ning see vajadus kasvab välja laulja armastusest Jumala vastu (s 124). Laulja ei taha toetuda omaenese arusaamise peale, vaid Jumala käest saadud taipamise annile, et mõista Jumala käsuseaduse tähendust (125).