119. laulu Jumala käsuõpetuse kiitus näitab meile milline oli Taaveti armastus Jumala vastu ning milline oli tema isiklik suhe Jumalaga. Käsuõpetus polnud tema jaoks vaid üks käskude ja määruste kogumik, see oli enam - see oli Taavetile eluks. Mitmeid kordi väljendab Taavet nimetatud laulus oma armastuse suurust Jumala sõna vastu.

See polnud passiivne armastus, vaid vägagi aktiivne. Loetud kirjakohas kirjeldab Taavet oma kogemust survajate rõhumisest. Kes need täpselt olid, Taavet ei nimeta, kuid tekstis leiame, et need olid ülbed ja need, kes käivad vale teed. Tegelikult polegi oluline, kes Taavetit täpselt rõhusid, vaid pigem see, kuidas Taavet selles olukorras käitus. Võitlust on meie igaühe elus, kuid see, kuidas reageerime, on tihti erinev, ja ometi on just see oluline.

Näeme, kuidas taolises olukorras Taavet toetub Jumalale ega hakka enese jõu või tarkusega olukorda lahendama (s 122). Ka meie võime teatud aegadel oma elus kogeda survet erinevate inimeste poolt. 

Olulisem kui surve tekitaja või selle intensiivsus on see kuidas me survele vastame, kuhu suuname oma ebakindluse ja ehk isegi meeleheite. Kui suuname selle neile, kes survet avaldavad, oleme sattunud ohtlikku olukorda. Inimestega võitlemine toob inimlikke tagajärgi, aga ei midagi enamat.

Oma eeskujuga kutsub Taavet tänses tekstis meid suunama oma reaktsiooni Jumalale, kes on võimeline kostma oma sulase eest. Survet võime kogeda ka kaaskristlaste poolt või nende hulgas  olles (1Kr 6 ptk) ja seal manitseb apostel Paulus laskma enesele pigem kahju teha kui vennaga kohut käima hakata.

Nii näeme kuidas Uus Testament kinnitab sama suhtumist, mida omas ka Taavet – surve all olles ei ole tarvis hakata oma õigust taga nõudma, vaid pigem alanduses Jumala ette tulla usaldades tema kätte ennast ja ka need, kes meid survavad. See ei tähenda uksematiks muutumist, vaid hoopis kõigeväelise Jumala usaldamist ja temalt Taaveti kombel abi palumist (s 125). Keegi pole täiuslik, ka mitte meie rõhujad – seepärast saab vaid Jumal ise siin kohut mõista. Võttes kohtumõistmise oma kätte, võime hävitada hoopis ennast ning kahju teha kõikidele teistele.

Nii võime tänasest tekstist õppida, kuidas Jumala sõna abil ja Jumalat usaldades võime läbi minna erinevatest olukordadest, isegi kui tunneme end hüljatuina ja üksikuina, aga ometi mitte mahajäetuina Jumala poolt.