Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 22:30-23:11
Paulust kuulatakse üle Suurkohtus30Aga teisel päeval, soovides selgemalt teada saada, milles juudid Paulust süüdistavad, päästis ülempealik ta ahelatest valla ja käskis ülempreestreid ja kogu Suurkohtu kokku tulla ning viis Pauluse nende ette.
1Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles: „Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega.”
2Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud.
3Siis Paulus ütles temale: „Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?”
4Lähedalseisjad aga ütlesid: „Kas sa häbistad Jumala ülempreestrit?”
5Siis lausus Paulus: „Ma ei teadnud, vennad, et ta on ülempreester; on ju kirjutatud: „Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.””
6Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: „Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!”
7Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks.
8Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.
9Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: „Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud.”
10Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia.
11Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!”
Rooma väepealik käsib Suurkohtul kokku tulla selleks, et ta viimaks saaks aru segadust tekitanud küsimuse sisust. Paulus alustab tõendades, et ta on alati elanud kui seadusekuulekas juut (Ap 23:1), kuid ülempreester oma vastuses (s 2) väidab, et Paulus on valetaja. Sellepeale mõistab Paulus ülempreestri prohvetlikult hukka (Hs 13:8–16). Vastuseks Pauluse sõnadele aga mõistetakse nüüd Paulus ise hukka, sest ta solvas ülempreestrit; omapoolses vastulauses väidab Paulus aga, et ülempreester ei käitu sugugi nii nagu tema seisus seda kohustab. Teisisõnu - Paulus tegelikult ei vabanda millegi eest, vaid jätkab ülempreestri hukkamõistmist!
Aga Paulus ka tunneb oma kuulajaskonda, ning seepärast keskendub oma kaitsekõnes teemale, millest ta teadis, et see lõhestab Suurkohtu. Nii juhtubki - tekib tuline vaidlus variseride ja saduseride vahel, kuna variseride meelest ei ole Paulus midagi valesti ütelnud. See ei tähenda nagu oleks variserid korraga otsustanud, et Jeesus tõesti tõusis üles surnuist; pigem kinnitavad nad, et Paulus ei ole öeldud midagi käsuseaduse vastast. Vaidlus muutub nii tuliseks, et ülempealik peab taas sekkuma.
Vangiviiduna, kindluse kongis, kuuleb Paulus aga Issandalt eneselt julgustust ning sõnumit, et Rooma viimine tunnistamiseks (Ap 19:21), on tegelikult Jumala plaan tema tuleviku jaoks. Võime kujutleda, kui suur kinnitus see visioon ja sõnum Paulusele tema olukorras oli.
Ka meie kõige suurema kitsikuse sees võib Jumal end ilmutada ning julgustada vastu pidama. Võibolla ei anta meile nägemust (mõnikord ka antakse), aga Jumal teab, mida me vajame, ning millal vajame Tema abi, et suuta teha järgmine samm. Just neil hetkedel peame ka ise meelde tuletama, et meie ümber on “suur pilv tunnistajaid” (Hb 12:1), kes innustavad meid finišini jõudma. Veelgi hämmastavam on see, et Jeesus ise kutsub ja ootab meid seal finišijoonel ning Ta ise palvetab meie eest!
Selle kommentaari autor: Julie Robb