Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 5:1-11
Jeesus kutsub esimesed jüngrid1Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas
tema juurde tungles Jumala sõna kuulama,
2et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid
neist välja läinud ja loputasid võrke.
3Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke
maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki
paadist.
4Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua
sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!”
5Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud
ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.”
6Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu,
et nende võrgud rebenesid.
7Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need
tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid,
nii et need olid vajumas.
8Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede
ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune
mees!”
9Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga,
kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud.
10Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega,
kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda!
Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!”
11Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja
järgnesid talle.
Peetrus “jättis kõik maha” (s 11). Lapsena mu kujutluses tekkinud pilt sellest sündmusest on mul eredalt meeles tänini: ootamatu kutse, spontaanne otsus, kohene lahkumine. Aga selles sündmuses ja neis jutustustes sisaldub ilmselt oluliselt rohkem. Kas Jeesus oli tõesti nii napisõnaline? Või tegi Luukas sündmustest lihtsalt lakoonilise kokkuvõtte?
Jeesus polnud ju enam keegi võõras. Ta kuulsus käis Tema eel (Lk 4:37). Johannes annab edasi veel ühe Peetruse ja Jeesuse kohtumise, Jordani jõe ääres (Jh 1:40-42).
Jeesus oli just tervendanud Peetruse ämma ning ilmselt ööbisid Jeesus ja Peetrus samas majas, mille ukse taga tunglesid inimesed otsides tervenemist. Ja kindlasti toimusid seal ka mitmed öised jutuajamised. See, et Peetruse minevik suunas tema otsust sel elumuutval hetkel, ei tee kogu lugu vähem reaalseks, aga ka äkiline otsus ei anna alust vastutustundetuks käitumiseks.
Kuulsin hiljuti ühest kirurgist, kes loobus oma erialast, sest oli saanud kutse minna vaimulikule tööle. Kas too mees jalutas lihtsalt operatsioonisaalist välja? Arvatavasti arutas ta seda uut kutsumist oma perekonnaga ning korraldas kõik, nii kolleege kui ka patsiente puudutavad tööasjad, täie vastutustundega enne lahkumist.
Samamoodi pidas ilmselt ka Peetrus nõu oma perekonnaga ning langetas mõistlikke otsuseid kalapüügivarustusse ja paatidesse puutuvas. Loeme ju, et hiljem oli tal üsna lihtne kalapüügi juurde tagsi pöörduda (Jh 21:3).
Ka kaasajal kogevad inimesed äkilisi kohtumisi Jeesusega ning otsustavad sealsamas teha elumuutva pöörde (päästeotsuse). Enamikul meist (nagu Peetruselgi) on taustal oma isiklik minevikulugu - mõni jumalakartlik sugulane, kes palvetas, usklik õpetaja, Piibel mis leiti hotelliruumist, kristlik TV sari, vestlus kohvitassi taga, kutse kogudusse…..ning viimaks kohtumine Jeesusega oma südames, millega kaasneb otsus järgida Teda. Ükskõik kuidas see ka sünnib, see elumuutev otsus tingib, et loobume kõigest mis meid võiks takistada Jeesusele järgnemast - kuni lõpuni.
Selle kommentaari autor: John Harris