Apostlite tegude raamatus 18. ja 19. peatükis on kirjeldatud  Efesose koguduse rajamist, mis algas kohtumisest linna juudi kogukonnaga. Efesose linna rohkearvuline elanikkond oli  kosmopoliitne, ning nende sünagoogist alguse saanud liikumine levis varsti palju laiemale, kuni Jeesuse nime hakati austama Efesoses elavate “juutide ja kreeklaste poolt”. Seal kasvav kogudus koosnes nii juutidest kui paganatest ning just selle imekspandava lepituse suunas viitab Paulus nüüd oma kirjas. 

Kristuse lunastustöö ei saa nähtavaks mitte ainult igas kristlases individuaalselt, vaid ka usklike kogukonna keskel - kes enne üksteisele täiesti võõrad olid (s 11). Nüüd on neist saanud sama armu kaaspärijad  (s 19) ning kõik need tõotused, mis enne olid antud vaid juutidele (s 12) on nüüdsest kättesaadavad Kristuse läbi ka paganatele. Ja Pauluse sõnul on just see Kristuse töö üks saavutusi.

Rahu saab võimalikuks ainult risti olemasolu tõttu (s 14-16). Võime olla lepitatud üksteisega sellepärast, et oleme lepitatud Jumalaga (s 16). Kristuse tõttu on meil seesama eesõigustatud koht Jumala plaanis (s 18). 

Paulus hoiatab, et  usklikul tuleb hoiduda vaimulikult üleolevast suhtumisest. Kinnised grupid sulgevad kõik ülejäänud väljapoole. Nad ehitavad müüre, mõnikord sõna otseses mõttes nagu Jeruusalemma templis olid need juutide ja paganate vahel ning kus paganad ei tohtinud siseneda templi sisemistesse ruumidesse. Need seinad sümboliseerisid intensiivset vaenulikkust ning Pauluse-aegses maailmas oli see pagante-juutide eristamine kõige suurem tolleaegne lõhe. Juudid pidasid endid eriseisuses olevaks Jumala rahvaks  - oma rahvuse, aga ka religiooni tõttu. Mitte keegi teine ei saanud nende siseringi kuuluda. Kahjuks võivad taolised suletud grupid tekkida üsna märkamatult ka meie ajal ja kogudustes. Kui Jeesus suri ristil, siis ei purustanud ta üksnes patubarjääri inimese ja Jumala vahelt, vaid ta lõhkus maha ka sellesama seina juutide ja paganarahvaste vahel. Risti jalamil, Jeesuse armastuse ohvri ees, muutuvad igasugused eristamised tühiseks. Välised tunnusmärgid, näiteks nagu ümberlõikamine (s 11,15), mis juutidele nii tohutult oluline on, ei loe enam, sest Jeesuse veri, Jeesus ise, meie rahu, meie shalom toob sügavaima võimaliku ühtsuse ja harmoonia inimeste vahele.

Jeesuses ja Tema täiuslikus sõnakuulmises saavad täidetud kõik Vana Testamendi käsuseaduse pürgimused ning meie võime nüüd  Tema läbi olla osa Jumala uuest inimkonnast, olla Jumala perekonna liikmed (s 19). Sügavalt ja väeliselt liidab Ta igaühe, kes Püha Vaimu läbi astub ühendusse Jumal Isaga. Selles uues, sama tasandi kogukonnas, ei ole enam suletud gruppe või siseringi, vaid see on nagu uus Tempel, kus asub Jumal, ning mis on rajatud Jeesusele ja kooshoitud Tema läbi (ilma igasuguste vaheseinteta). Jumala elavatel kividel, ei saa tekkida üleoleku kompleksi, sest nende väärtus on sõltuv nende valmisolekust saada üheskoos ülesehitatud.

Nüüd, kus juutide ja paganate vaheline peamine lõhe on minema pühitud, jääb alles vaid üks kategooria: kõik usklikud. Üle kultuuride ja rasside - ehitab Jumal uut perekonda: meid liidetakse kokku, üheks Kristuses (s 20), ning meie erivärvilises ja paljukeelses jumalakummardamises võtab aset Püha Vaim (s 22).