Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Pillavalt armastav Isa

Kolmapäev, 24. November 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 15:11-32

Tähendamissõna kadunud pojast
11Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega.
12Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa
varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel.
13Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning
reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades
ohjeldamatult.
14Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange
nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema.
15Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see
saatis ta oma väljadele sigu hoidma.
16Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja
ükski ei andnud talle.
17Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu
isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!
18Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle:
„Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees,
19ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu
üht oma palgalistest!””
20Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles
kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja
langes poja kaela ja andis talle suud.
21Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja
sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!”
22Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja
pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga
23ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad,
24sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli
kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.
25Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis
maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist,
26ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla.
27See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud
nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.”
28Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue
ja palus teda.
29Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind
orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle
kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda
oma sõpradega.
30Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka
pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!”
31Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja
kõik, mis on minu, on sinu oma.
32Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see
su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on
leitud.””

Küsimus ei ole “Kuidas ma peaksin Jumalat armastama?”, vaid: “Kuidas peaksin lubama Jumalal end armastada?”. Juma otsib…igatsedes mind koju tuua. (Henri JM Nouwen “Kadunud poja tagasitulek”)

Ilmselt on see lugu  kõige tuntum ja armastatum kõigist Jeesuse tähendamissõnadest. Sageli nimetatakse seda Kadunud Poja looks, tegelikult peaks seda aga nimetama Pillavalt Armastava Isa looks. Terve lugu keskendub pühaduse olemusele. Kas pühadus tähendab vajadust hoiduda kõigest, mis võiks inimest kuidagi määrida? Või seisneb tõeline pühadus hoopis kaotsiläinu embamises,  et see tagasi ellu tuua?

Isal on kaks poega, kes mõlemad on omamoodi traagilised kujud. Üks on sellisel määral ära eksinud laristavasse eluviisi, isekusse ja mässamisse, et häbistab kogu perekonda ning eriti oma isa. Ka teine on ära eksinud, kuid mitte elu nautimisse, vaid uhkusesse, vihasse ja eneseõigustamisse. Tema põlgus peegeldab variserid ja kirjatundjate suhtumist. Loo kuulajal tuleb aga otsustada kumma poja sarnane keegi rohkem on.  

Loo skandaalseim osa on aga see, mida Isa teeb. Oma haavtavaks tegevas armastuses kaotab see isa väärikuse. Ta ootab jaigatseb aktiivselt oma kadunud poja kojutulekut. Kui too viimaks nähtavale ilmub, jookseb isa talle vastu - asi mida üks enesest lugupidav isa iialgi ei teeks. Veelgi enam - too isa suudleb oma poega kirglikult ning rüütab ta kuninglikult. Iga järgmine kingitus isalt tähistab aktsepteerimist ning positsiooni kinkimist: pikk kuub tähtsuse rõhutamiseks, pitserisõrmus mõjuvõimu tähiseks ning sandaalid poja seisuse kinnitamiseks (orjad käisid paljajalu). Ja taas korraldab isa vägeva peo, veristab nuumvasika, sest tegu on erilise sündmusega. 

“Miks?” küsib vanem poeg. “See kes oli surnud, elab jälle!” vastab isa, “See mis oli kadunud, on leitud!” On tulnud aeg pidu pidada!

Kreeka keeles on selles loos sõna, mis muukeelses tõlkes võib kergesti märkamata jääda. Isa ütleb vanemale pojale (ja Jeesus variseridele): “meil oli  (sõna otsese mõttes)“vaja” pidu pidada”. Sama sõna kasutatakse Sakkeuse loos, üsna sarnases kontekstis: “mul on “vaja” tulla täna õhtul sinu kotta” ütles Jeesus (Lk 19:5). Nii tähendamissõnas kui ka päriselus on tegelikkult oluline korraldad pidu iga kord, kui mõni patune tuleb Jumala juurde - sest sel viisil vaatame südameootuses ja igatsuses ette jumalariigi suurele peo poole (Mt 8:11; Ilm 19:9).

 
Peatu hetkeks ja mõtiskle: kus, milles tahab Jumal sulle näidata oma muutvat, armastavat pühadust, nii ekstrvagantselt, et igasugune väärikus saab unustatud? Kuidas saaksid sina sellist armastust täna kellelegi teisele osutada? Või on sinus suur eneseõigus, mis paneb pigem põlastama kui rõõmustama nende üle, kes sellise Isa armastuse taas leiavad?

Selle kommentaari autor: APÜ