Psalm 24 on tõenäoliselt kirjutatud seoses seaduselaeka Jeruusalemma toomisega (2Sm 6) - esmalt selle sündmuse puhuks, hiljem aga kasutati seda  sama sündmuse tähistamiseks. Seaduselaegas sümboliseeris Jumala imepärast ligiolu ja au. Seda, kes pühitsemata puudutas seaduselaegast ootas kindel surm. 

 Psalm kinnitab Jumala rahvale Tema kuningaks olemise reaalsust. Laul algab Jumala kui Looja esiletoomisega, liigub edasi Jumala kummardaja südame juurde ning lõpeb Aukuninga kohaloleku üle rõõmustamisega. Taavet ülistab Jumalat Loojana, seejärel aga kirjeldab milline inimene tohib seista Jumala pühaduse ees. Jumala ees ellu jäämiseks peaksid inimesed olema ilma patuta, ja see paneb paljud end ebamugavalt tundma. Kes üldse riskiks määritud südamega siseneda Jumala kirkasse aupaistusesse?

Taavet hoiatab, et inimene peab puhastama oma südame ja käed ülekohtust, ning  viitab ühtlasi Jaakobile. Miks Jaakobile? ( s 3-6)? Sest hoolimata oma petlikkust loomusest, igatses Jaakob andeksandmist Jumalalt -  ning sai selle. 

Täis lootust, tantsib ja laulab Taavet keset ohvrisuitsu ja kõlavaid trompeteid, et avaneksit iidsed väravad... “et aukuningas saaks sisse tulla!” ( s 7-10). Psalm innustab ka meid puhastama oma südamed ning pürgima sügavamale ja kõrgemale ülistuses. 

Taavet toob eraldi esile Jumala mitmekülgsuse: Ta on  kõikvõimas Looja-Jumal (s 1,2), võidukas Sõjamees-Jumal (s 8) (2Ms 15:3) ja auline Suverään - Jumala (s 7-10).  Sellisel võimsal taustal on meie endi jumalapilt väike ja ebapiisav, nagu on vaene ka meie kogemus Tema kummardamisest. 

Mõjutatuna oma armastuse kujutlusest kujundavad inimesed Jumala endi sarnaseks.  See aga on sageli pinnapealne ning täis inimest ennast, moonutades ka inimese igatsust jumalasuhte järele. 

Neile, kelle pilt Jumalast on kujundatud üksnes vastavalt isiklikule arusaamisele ja vajadusele, mõjub psalmi Jumal täiesti uuel ja üllataval viisil. Võibolla mõnele ei meeldi mõelda Jumalast, kes on lahingus võimas, samas aga igatseme kõik Jumalat, kes suudab tagasi lüüa ja hävitada kurjuse. Vajame Jumalat, kes on äraarvamatu ning ääretu, suurem kui inimene iial hoomata suudab ja palju majesteetlikum kui välja kannataksime. 

Kui Kõikvõimsa Jumala auhiilgus siseneb Jeruusalemma, on see ühtlasi viide aulisele Messia tulekule ja imelisele tõotusele mille Ta on andnnud kristlastele: “Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” ( Ilm 3:20)