Jumal oli tõotanud Taavetile, et temast saab Iisraeli kuningas. Ometi oli alates selle tõotuse saamisest kõik halvasti läinud. Näiteks arvatakse, et Taavet kirjutas tänase psalmi siis, kui ta peitisi end kuningas Sauli eest ühes koopas. Kuningas Saul oli Taavetit halastamatult taga ajanud, mille tõttu Taavet pidi põgenema maalt, mida ta Jumala tõotuse kohaselt pidi hakkama valitsema. Tagaaetavana elas ta pidevas hirmus oma elu pärast.

Psalmist loeme ka, et inimesed levitasid Taaveti kohta pahatahtlikke kuulujutte, nimetades teda reeturik(1Sm 24:9). Kuidas saab ta olla kuningas, kui tema reputatsioon on hävitatud?

Kui Taavet oleks selles olukorras hakanud Jumala tõotuses kahtlema, oleks see täiesti mõistetav olnud. Sellele vaatamata ütleb ta hoopis, et “Jumal…..juhib mu asja” (“viib täide oma eesmärgi mu elus”).

Kuidas suutis Taavet Jumalat usaldama jääda, kuigi tundus, et Jumal oli ta hüljanud?  Taaveti usk Jumala armastusse ja kaitsesse oli hämmastavalt kindel. Ta laulab: “ma… kipun su tiibade varju,

kuni õnnetus möödub!” (s 2). Taavet on veendunud, et Jumala kaitse on parim, et Jumal tahab Teda kaitsta ning, et Jumal omab kontrolli kõigi olukordade üle.

Kui olukorrad meie elus on karmid, kogeme, et on raske ka Jumalat usaldada. Siis otsime vastust küsimustele: miks sellised asjad meiega juhtuvad? Kui kaua see kohutav olukord veel kestab? Mis minust edasi saab? Ometi jääb enamik selliseid küsimusi vastuseta.

Pigem on meie ees taolistel aegadel valik: hüljata kõik see, mida oleme enne teadnud ja kogenud Jumala headusest või kõigele vaatamata usaldada Jumalat, nii nagu Taavet - isegi kui me ei saa aru mis ja miks meie elus sünnib. Sageli ei ole meie võimuses olukordi muuta ning Jumalale lootmine tundub nõrga abina, siiski võime need  Taaveti sõnad ja tema maailtud pildi Jumala tiibade alla kippumisest oma südamesse talletada, et see julgustaks meid usaldama Jumalat  siis kui hädaoht on suur.