Hiljuti ühel konverentsil küsis ettekandja publikus olnud kristlike juhtide käest, kas nad arvavad, et Jumal valitseb ka praegu. Saalis oli tunda ebamugavust. 

Kas võime tõesti väita, et Jumal valitseb, vaadates maailma laastavaid kriise, jumalakartmatuid valitsejaid, kes hävitavad oma rahvast, kirikuid täitvat segadust ning marginaliseeritud tõde? Küsimuse tuum on selles, mille alusel deklaratsioon “Jumal valitseb”, kehtib? Kas sellepärast, et see on Piiblis kirjas - vaatamata maailmas parasajagu valitsevaile tingimustele?

Jumala valitsemisse uskumine on usutegu. Ühel päeval saab see olema avalik ning kõigile selge; sinnamaani on meile toeks ettekuulutused sellest päevast, mis kõige värvikamalt ja tähendusrikkamalt ilmnesid Jeesuse imetegudes.

Selle maailma kuningate valitsemisele ei ole praeguses kõnepruugis tavaks vastata: “ilutsegu maa” (s 1). Aga kui mistahes valitsemise aluseks on õigsus ja õiglus (s 2), on igati põhjust rõõmustamiseks. 

Psalmist kuhjab terve hulga kujundeid üksteise peale (tuli, välk, sulavad mäed) - kõik selleks, et kinnitada meile, et mitte miski ei suuda takistada Tema teed. Seda lugedes ja uskudes, võime endid kinnitada: elu ei ol vaid üks juhuste rida - ka kõige suuremad ja julmemad ei jää igavesti domineerima.

Võibolle laseme end mõnkord liiga kergesti heidutada nendest, kes vastu pannes Issandale positsioneerivad endid ka Jumala valitsemise vastu mõeldes, et lahendusi (isegi õiglust ning õigust) saab leida ka poliitilistest filosoofiatest, äristrateegiatest ning majanduspoliitikast; või hoopiski raha, seksi ja võimu teenides ja ülimaks tõstes. Isegi oma kirikud ning nende traditsioonid on võimalik muuta iidoliteks, ning seda on ka tehtud - aga kõik taoline on määratud kord langema.

On olemas tõsine põhjus, miks uskuda ning usaldada üksnes Issandat, ning nagu ütleb 1Kr 5 ptk - on meie usu tõenduseks kurjuse vihkamine (s 10), ning see, et me ei anna talle jalatäitki maad koguduse keskel.