Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 4:1-12
Näited Aabrahamist1Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat?
2Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis
tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.
3Sest mida ütleb Pühakiri? „Aabraham uskus Jumalat, ja see
arvestati talle õiguseks.”
4Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt
võlale.
5Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb
õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk,
6nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal
arvestab õigust tegudest sõltumatult:
7
„Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud
ja kelle patud on kinni kaetud.
8Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.”
9Kas see õndsusekuulutus käib nüüd ümberlõigatute või ka
ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme: Aabrahamile arvestati usk
õiguseks.
10Kuidas seda siis arvestati? Kas siis, kui ta oli
ümberlõigatu või alles ümber lõikamata? Seda tehti, kui ta ei
olnud ümber lõigatud, vaid ümber lõikamata.
11Ja ümberlõikamise tähise sai ta selle usu õiguse
pitseriks, mis tal oli juba ümberlõikamata põlves, et ta oleks
kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamata põlves, et õigus arvestataks
ka neile,
12ja et ta oleks ka nende ümberlõigatute isa, kes ei ole
üksnes ümber lõigatud, vaid käivad ka meie isa Aabrahami
usu jälgedes, mis tal oli ümberlõikamata põlves.
Paganaid Roomas ja mujal ei liidetud Jumala päästelaaniga kuidagi kogemata või hädalahendusena sellepärast, et juudid ei võtnud vastu evangeeliumi. Samuti ei ole Jumala ootus, et inimene vastaks usu ja usaldusega päästesõnumile kuidagi uus või hiljem tekkinud asi. Nüüd toob Paulus diskussiooni ka Aabrahami, et näidata kuidas Jumal on usuisade aegadest peale pidanud võimalikuks arvestada õigetena ka ümberlõikamata ja sünnilt Tema rahva hulka mittekuuluvaid inimesi. Aabraham oli juutide suur esiisa, kuid siis kui Jumal teda kutsus, oli ta pagan! Jumal ei aktsepteerinud teda sellepärast, et ta oli seadusekuulekas, vaid sellepärast, et ta usaldas ja uskus ning vastas Jumala kutsele. Pääste on Jumala vabalt antud and!
Juudid põhjendasid oma kõrgemasse seisusesse kuulumist sellega, et nad liha poolest pärinesid Aabrahamist. Salmis 11 aga näitab Paulus, et Aabraham on tegelikult esiisaks igaühele, kes usub - pärineb keegi siis juutide või muude rahvaste hulgast. Mitteuskujaist juutide ainuke reealne seos Aabrahamiga on nende sugupuu.
Paulus kasutab lisaks tsitaati Taavetilt (s 6-8), et rõhutada kuidas Jumal annab andeks ning võtab vastu patuseid, kes päästet ei vääriks (Ps 32:1-2). See väide vastandus tollel ajal laialt levinud uskumusele ja vastandub ka kaasaegsele inimeste arvamisele, et enda päästet on võimalik ise kuidagi välja teenida.
Dalai Laama ütles kord, et meil tuleb ise enda päästmiseks vaeva näha, sest mitte keegi teine ei tule meid päästma. Aabraham, Taavet ja ka Paulus kuulutavad aga sõnumit- et Jumal võtab vastu kõiki patuseid inimesi, ka neid, kellel ei ole ette näidata mingeid häid tegusid pääste välja teenimiseks. Jeesus tuli ju selleks, et meid päästa. Pääste ja vastuvõtmise aluseks aga on uskumine.
Uskuda tuleb ristilöödud Kristusesse. Samamoodi kui Aabrahamil, pole ka meil põhjust kiidelda iseenda väärt olemisest. Kui keegi on uhke sellepärast, et on kristlane, on ta asjast täiesti valesti aru saanud. Mitte ükski kristlane ei saa Frank Sinatraga kaasa laulda “ma tegin seda ise, omal viisil” - kui nad vaatavad enda elule, mille Kristus on lunastanud.
.
Selle kommentaari autor: Ray Porter