Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 8:9-17
Elu Vaimus9Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.
10Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu.
11Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.
12Niisiis, vennad, et me oleme küll võlglased, kuid mitte oma loomusele, et peaksime loomuse järgi elama.
13Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate.
14Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.
15Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba[f] + [fr] 8:15 [ft] [+it] Abba[+it*] on aramea keeles tunderõhuline 'isa'.[f*]! Isa!”
16Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.
17Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.
Kui me "elame Vaimus" (s 9), siis tähendab see alistumist meis elavale Jumalale - ja seda meie sisemise, salajase elu alusena; alistudes Talle, et Tema viiks meis täide oma plaani. Et oleme ümbritsetud kultuurist, mis jõuliselt vastandub igasugusele kontrollile inimloomuse üle, siis on meie loomuomane reaktsioon vältida igasugust teemaarendust seoses alistumisega.
Aga kuidas juhib Vaim neid, kelles Ta elab? Liikudes Talle ainuomasel ja vabal viisil, austab Ta meie iseloomu ja meelte vaba "mängu", puudutades meie mõtteid ja igatsusi nende juurte ja allikate tasandil (Fl 2:12-13). Ka "häälestamise" mõiste võib meile siinkohal vihjeid anda: nagu kaks erinevat muusikainstrumenti, mis heakõlalise kooskõla saavutamiseks peavad olema samas häälestuses (kui nad mängivad sama nooti või kolmkõla), samamoodi tähendab "Vaimu poolt juhitud" olemine "Vaimule häälestatud" olemist, kui me Jumalaga päevast päeva kohtume.
Veelgi parem oleks öelda, et meid "juhitakse" Vaimu poolt samamoodi nagu väikest last "juhitakse" oma vanemate armastuse ja hoole poolt (s 14). Nagu usaldavad lapsed, hüüame Vaimu poolt innustatuna: "Abba! Issi!" (s 15; Gl 4:6). "Abba" on Jeesuse enda, Aramea keele kõnekeelne väljend, mis kannab armastust väljendavat, ebaformaalset tähendust "kallis isa" või isegi "issi". Jeesus eemaldas sellega palve liturgilise püha kõneviisi konteksti kammitsatest, asetades palve keset kõige tavalisemat argielu.
Jeesuse enda usu tuumaks oli väga praktiline ja otsekohene usk Abba'sse / Isasse (Mt 11:25-27). Meie südametes tahab seesama Poja seisuse Vaim avada ka meile taolise suhte palju sügavama tähenduse. “Abba” pole siis lihtsalt mantra, mida korrata, vaid lõpuni usaldusväärne Jumal, kelle sülle võime joosta kui lapsed (s 16).
Kui sul on küsimus, kas ka sina oled Vaimu poolt juhitud, leiad vastuse ühes teises küsimuses: "Kas ma elan praegu Abba laste vabaduses ja kindluses?" Mõnikord võib meie meie usk olla liiga keeruline, või nii täistopitud, et see vaba ja lapselik suhe on ülekoormuse alla lämbumas. Siis võib tegu olla juba orjuse või hirmu vaimuga. Ometi loeme, et meile pole antud orjuse vaimu, et peaksime kartma (s 15), vaid meile on antud lapseõiguse Vaim. Kui me Teda palume, siis juhib seesama Vaim, kes on südamete muutja, meid taas lapseõiguse vabadusse nii, et saame hüüda “Abba!”.
Selle kommentaari autor: APÜ