Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 8:18-30
Tulevane kirkus18Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.
19Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist.
20Loodu on ju allutatud kaduvusele - mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega,
21et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.
22Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini;
23ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.
24Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?
25Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.
26Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega.
27Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest.
28Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.
29Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas.
30Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud.
Siiani on Paulus käsitlenud inimese isiklikku suhet Jumalaga ning usklike kogukonna teemat. Nende kahe kõrval on väga lihtne silmist kaotada palju suurem pilt - kogu loodu, mille osa me oleme ming millest ka sõltume. Tänases piiblitekstis taastab Paulus tasakaalu nende teemade vahel.
Jah, me oleme osa kogu Jumala loodust, aga see loodu ei saa täita oma loomispärast eesmärki ning on rõhutud. Jah, see on sündinud, sest loodu on “allutatud kaduvusele” ning oma toimimises takistatud (s 20). Jah tõesti - kogu loodu ägab nig on vaevas (s 22) ning inimkond ägab koos temaga (s 23). Jumala lapsed ägavad (s 23) ja Püha Vaim ägab, (s 26). Ometi ei ole siin tegu surmavaluga, vaid sünnituse valuga kuna uus, lunastatud loodu võitleb, et sündida.
Kogu loodu ise igatseb olla osa Jumala poolt määratud tulevikust - sellisest, kus ka meie ihud on lunastatud ning kogu loodu vabastatud jagama täielikku vabadust Kristuses. Milline imeline, kõikehaarav ning maailma jaatav visioon!
Sõna, mis kogu selle ootuse kokku võtab on lootus. Kui oleme usu läbi armust päästetud, siis sellest visioonist ning aulisest tulevikust tõusev lootus motiveerib ja tõukab meid liikuma. On nii palju, mille poole vaadata ning mille tõekssaamise pärast palvetada kui ütleme “Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu” (Mt 6:10).
Kristlik usk on orienteeritud tulevikule ning me igatseme jõuda vabastatud maailma. Aga kuna me ei tea kuidas ja millal see sünnib, vahendab (interpreteerib) Jumala Vaim kogu seda ootust Jumal Isale (s 26,27). Viimselt saavad võidutsema Jumala annid - headus ja armastus üle kõigi ja kõige (s 28).
Jumal on igavikust kavandanud kosmilise lunastuse ning teostab selle täitumist läbi ajaloo ning läbi nende, keda Ta on kutsunud (s 29,30) Kristuses on Jumal meile juba näidanud milline saab olema tulevik ning praegu taotleme ja teostame ka meie selle täideviimist Temaga koos ja Tema läbi - et kogu au saaks Temale.
Selle kommentaari autor: Nigel Wright