Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 8:31-39
Jumala armastus31Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?
32Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?
33Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb.
34Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.
35Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk?
36Nagu on kirjutatud:
„Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva,
meid koheldakse nagu tapalambaid.”
37[m]Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud.
38Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed,
39ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
On raske kujutleda heldemat tõotust kui see, mis on salmis 32: see Jumal, kes on juba andnud oma Poja - ja sellega Iseenese - on valmis andma meile ka kõik muu! Kas midagi jääb sellet tõotusest veel väljapoole? Me oleme koos Kristusega tõesti kõige pärijad (s 17), ning sellest rohkem ei ole lihtsalt olemas. Kui kristlased oleksid sama helded kui Jumal, kellesse nad usuvad, oleks kogudus ja maailm hoopis teistsugune.
Paulus rõhutab, et Jumal on meie poolt ning et miski ei saa iialgi lahutada meid Jumala armastusest Kristuses - nii on Jumala pakkumine inimesele viimselt vastupandamatu. Aga inimesel on suutlikkus Jumalale ka vastu panna - sest mis muud on patt, kui vastupanemine Jumalale ja Tema eesmärkidele?
Rooma kristlased kogesid kindlasti vastupanu nii oma usule kui oma viibimisele Roomas (s 36). Ometi on Jumal viimselt vastupandamatu, muidu Ta poleks Jumal. Viimselt ei suuda miski universumis Issandale vastu seista. Selleks aga, et vastu pidada selle päevani, peab iga kristlane kinnitama oma usu ja kindluse Jeesusesse. Ning meil läheb vaja kõike: nii usku, lootust kui armastust (1Kr 13:3). Võime kindlad olla, et mis iganes meile ka sünniks, muutub see Jumala väe läbi kuidagi meie kasuks (s 28). Mitte ükski kogemus ei lähe raisku, vaid võime elada täielikult tähenduslikku elu.
Kus on garantii, et kõik läheb just nii? Seda kinnitab fakt, et Jumal Isa ligiolus on vaid üks, kes on täiuslikult lõpetanud inimeseks olemise teekonna. See, et Tema on suutnud, on märgiks, et ka teised tulevad Tema järel. Tema on kogu loodu esmasündinu (Kl 1.15), uudsevili surnutest (1Kr 15:20) ning Talle järgneb võimas lõikus.
Selle kommentaari autor: David Wright