Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tt 1:1-9
Tervitus1Paulus, Jumala sulane ning Jeesuse Kristuse apostel Jumalast
valitute usu
järgi ja selle tõe tunnetuse järgi, mis
vastab jumalakartusele,
2igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on
tõotanud enne igavesi aegu,
3ja kes on määratud ajal teinud oma sõna avalikuks jutlustamise läbi, mis
on usaldatud minu kätte Jumala, meie Päästja käsu kohaselt, -
4Tiitusele, tõelisele pojale meie ühise usu poolest: Armu ja rahu
Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, meie Päästjalt!
Kogudusevanemate ja ülevaatajate määramisest5Ma jätsin su Kreetale maha selleks, et sa seaksid korda, mis
jäi korraldamata, ning seaksid vanemaid igasse linna, nagu ma tegin sulle
ülesandeks:
6kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed,
keda ei süüdistata ulaelus ega allumatuses.
7Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline,
kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja,
8vaid külalislahke, head armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin,
9kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks
suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma
vasturääkijaid.
“Mis sellest maailmas küll saab?!” Ei pea olema kibestunud vana mees või naine selleks, et tunda ahastust praeguse maailma pärast. On need viimased ähvardavad uudised meedi vahendusel või mõni isiklik probleem - meie ümber on küllaga näiteid sellest, kui katkine on praegu meie maailm.
Ka esimese sajandi Kreetas oli külluses tõendusmaterjali sellele, kes oli nõus ahastust tundma. Paulus näiteks, pannes kõrvale kõik kenad ütlemised ning poliitilise korrektsuse, tsiteerib kohalikku kuulsust, kes oma rahvast, kreetalasi, kirjeldab järgmiselt: “nad on…valetajad, tigedad loomad, laisklevad õgardid” (s 12-16).
Ometi ei pane see kõik Paulust ahastama. Isegi kreetalased ei pea välja jääma evangeeliumi muutva väe mõjust. Nii suur on Pauluse veendumus evangeeliumi väesse, et kui ta Tiitusele kirjutab, siis nimetab ta oodatava ühiskondliku muutumise võtmena kogudust, mitte aga valitsust või koole!
Paulus õhutab Tiitust nimetama juhte üle terve saare, kes oskaksid õigesti ümber käia selle “evangeeliumi “dünamiidiga (s 5). Tiitus peab leidma mehi, kellede perekondlik tunnistus on eeskujulik (s 6), kellel on jumalakartlik iseloom (s 7,8) ning kes oskavad käsitleda Jumala Sõna (s 9) nii julgustamiseks, kui ka noomimiseks - sest isegi religioosses ringkonnas ei tehta tõele alati ruumi (s 10,11,16).
Nende juhtide ülesandeks oli hoida kohalikku kogudust rindejoonel ning täisvalmiduses - mitte oma status quo säilitamiseks, vaid selleks, et Jumala plaanis olevad muutused võiksid aset leida.
Selle kommentaari autor: Hugh Palmer