Noortel kogudustel oli oht kõrvale kalduda tervest õpetusest, kas siis juudistajate või valelõpetajate tõttu. Oma kirjas juhendab Paulus paganate keskelt tulnud koguduse juhti Tiitust, kuidas selliste kaldumistega toime tulla. Ta kasutab kahte põhilist viisi: ühelt poolt analüüsides valeõpetajate eluviisi ning tegusid; teisalt viidates viljale, mis tuleb esile õiges õpetuses.

On selge, et Paulus ei arva kreetalastest hästi. Eriliselt tõstab ta kirjas aga esile "ümberlõigatuid", ehk siis juute, kelle keskel on palju "vastuhakkajaid, lobisejaid ja eksitajaid" (s 10)  - milline grupp koguduse keskel! Ta tsiteerib üht nende endi "prohvetilt" tulnud iseloomustust (s 12), ning lisab sellele ka enda rahulolematuse öeldes, et “ see tunnistus on tõsi. “ (s 13). Üldiselt oli kreetalaste keskel luiskamine sedavõrd levinud, et neile anti hüüdnimeks “krtizo”  (valetaja). Nad ei kõhelnud kasusaamise nimel levitada pooltõdesid või suisa valesid. Need valed aga hakkasid lõhestama kogudust ja sellepärast on ka Pauluse otsus nende suhtes armutult karm. 

Selline karm otsekohesus ei sobitu  praegusesse maailma hästi. Meie ajal käivad inimesed pigem noateral, püüdes jääda poliitiliselt korrektseks. Ka negatiivsed märkused jäetakse pigem ütlemata, et mitte kedagi solvata.  Loomulikult ei saa mingite stereotüüpide alusel lahterdada kogu rahvast ja tegelikult pole usutav, et kõik kreetalased olid valetajad. Samas võib hirm väljatõrjumise ees, panna nii mõnegi (kristlase) korrigeerima oma keelekasutust nii, et aususest enam palju järgi ei jää.

Kui keegi siiski on hädas Pauluse otsekohesusega, tuleb meenutada, et Paulus ei kirjutanud seda kirja kreetalastele vaid ainult Tiitusele, viimase juhendamiseks.  Me ei või teada, kuidas oleks Paulus end väljendanud kui oleks pöördunud Kreetal oleva koguduse poole.

Paulus aga ei jäta, vaid läheb valeõpetajate kuulutuse sisu juurde. Tema sõnad: “Puhtaile on kõik puhas, aga rüvedaile ja uskmatuile pole miski puhas…” viitavad inimeste lahterdamisele väliste tegude või tunnuste alusel. Selline olukord võib tekkida üsna kiirelt, kui pääste saamisel on rõhuasetus tegudel, reeglitel, suhtumistel ja välisel eluviisil. Paulus ei pea sellist usulist “vaevanägemist” õigeks. Pääste saab tuua üksnes Kristus ning Tema läbi tuleb ka meile puhtus ja pühitsus. Teda järgides hakkab muutuma meie süda ning elu kandma head vilja. Kristuse järgmine aga tähendab kõigepealt tões käimist - ning see algab tõe äratundmisega ja aktsepteerimisega enda kohta (Mt 7:3-5).

Tundub, nagu kardaks Paulus, et kreetalased võivad oma kultuuris valitsevad väärtused üle kanda ka kristlikku eluviisi. Pauluse kirjelduse taustal,  millised peavad olema valitavad vanemad / koguduse ülevaatajad (Tt 1:6-9), võime aimata, et koguduse vanemad peaksid olema kõrgemal tolle ühiskonna tavalisest kultuuritasemest. 

Ka meie võime olla pimedad jumalatute hoiakute suhtes oma ühiskonnas sedavõrd, et ei suuda enam märgata, kas ja mil määral on need  sisseimbunud isegi meie kristlikku eluviisi. Praegu ühiskonnas ülimaks väärtuseks kuulutatud tolerants paneb paljusid püüdma jääda meeldivaks ja kenaks inimeseks. Seda raskemaks aga muutub kristlastele tõe otsekohene väljaütlemine. Kui tahame jääda väeliselt toimiva evangeeliumi ja Piibli sõnumi juurde, peame oskama kõnelda nii otsekoheselt kui ka armastuses.