Ühiskonnas vohava moraalse lodevusega harjunud kreetalased pidid õppima, et ei piisa ainult evangeeliumi intellektuaalsest mõistmisest, vaid Kristus tahab nende elud sellisel viisil kätte saada, et neil lihtsalt pole enam võimalik vanal viisil edasi elada. Uut eluviisi pidid oma eeskujuga demonstreerima nii koguduse juhid (Tt 1:5-9) kui ka ülejäänud koguduseliikmed. Selles eluviisis sisaldusid ka kõrged moraalsed väärtused. 

Käitumisviisid, mida Paulus siin esile toob, võivad tunduda ilmselged kellelegi, kes on juba kaua Kristusega koos käinud. Kuid nii nagu oli tollal, nii kogevad ka tänapäeval uued koguduse liikmed, et kristlastena hakkame paratamatult eristuma mitte-kristlikust kultuurist. 

Paulus ei piirdu uute käitumisviiside esiletoomisel vaid kirikusiseste suhetega - tema sõnad orjadele mõjutavad kaudselt ka nende uskmatuid peremehi (s. 9,10) ning on mõeldud rakendamiseks enamasti kirikuvälistes olukordades. Ka vanematele naistele antud korraldustes on paljut, mis on otseselt seotud tollaste inimeste argieluga. 

On väga lihtne pidada oma käitumisviise iseenesestmõistetavaks ja märkamamtult libiseda lihtsalt inimlikku pingutusse, “tubli olemise” läägesse rutiini selle asemel, et lasta Jumalal oma südant muuta ning peegeldada seda taevast elamisviisi, mille läbi teised võiksid õnnistatud saada. Tiituse kutsumine oli olla eeskujuks kreetalastele just sellisel viisil, pealegi nii, et talle poleks midagi ette heita (s. 7,8).

Paulus soovis, et usklikud kreetalased võiksid tõeliselt välja paista oma ühiskonnas ja üldise kultuuri keskel. 

Mida peaksime meie siit eeskujuks võtma või eeskujuks elama? Kas meie käitumine eristab meid teistest, või jääme me märkamatuks ümbritsevas mitte-kristlikus ühiskonnas? Ka Jeesus kutsub üles oma jüngreid eralduma rahvamassist: hoidudes käsumeelsusest, olles valmis andestama ja usaldades, et Jumal varustab neid kõigeks (s 5,6 1Pt 1:13). 

Taoline kultuuriliselt ebatüüpiline käitumine nagu siira austuse osutamine autoriteetidele või keeldumine teiste ärakasutamisest mingilgi viisil, peegeldab jumalariigi elu ning teeb Jumalasse uskumise mitte-kristlastele palju enam atraktiivseks (s. 10). Nähes teistsuguse elu ja eluviisi võimalikkust, võivad nad seda igatsema hakata ka endile.