Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Just nii nagu olen

Pühapäev, 27. Veebruar 2022

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 31

Varjul Jumala juures
1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2
Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand,
ärgu ma jäägu iialgi häbisse!
Oma õiglust mööda päästa mind!
3Pööra oma kõrv mu poole,
tõtta mind kiskuma välja hädast,
ole mulle kaitsjaks kaljuks,
mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4Sest sina oled mu kalju
ja mu mäelinnus,
ja oma nime pärast
juhatad ja talutad sa mind.
5Sa viid mu välja võrgust,
mis mulle salaja on pandud,
sest sina oled mu tugev kaitse.
6Sinu kätte ma usaldan oma vaimu,
sest sina oled mu lunastanud,
Issand, sa tõe Jumal.
7Ma vihkan neid,
kes enesele peavad tühje ebajumalaid,
ja loodan Issanda peale.
8Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest,
et sa oled vaadanud mu viletsuse peale
ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9Sa ei andnud mind vaenlaste kätte,
vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10
Ole mulle armuline, Issand,
sest mul on kitsas käes;
meelekibedusest on vajunud auku
mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11Sest mu elu on kulunud südamevalus
ja mu aastad ohkamises;
mu ramm on raugenud mu pahategude pärast
ja mu luud on vajunud kokku.
12Kõigi oma vastaste tõttu
olen ma saanud pilkealuseks,
oma naabritele koormaks,
oma tuttavaile hirmuks;
kes mind väljas näevad,
hoiduvad minust kõrvale.
13Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu,
ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu,
ähvardusi igalt poolt;
üheskoos nõu pidades mu vastu
nad mõtlevad võtta mu hinge.
15
Aga mina loodan sinu peale, Issand!
Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
16Sinu käes on kõik mu ajad;
tõmba mind ära mu vaenlaste
ja mu tagaajajate käest!
17Lase oma pale paista oma sulase peale,
päästa mind oma helduses!
18Issand, ärgu ma jäägu häbisse,
sest ma hüüan sind appi!
Jäägu õelad häbisse,
jäägu nad vait
ning vajugu surmavalda!
19Jäägu tummaks valetajad huuled,
kes jultunult räägivad õige vastu,
kõrgilt ja põlgavalt!
20
Kui suur on sinu headus,
mille sa oled tallele pannud neile,
kes sind kardavad,
ja oled osutanud neile,
kes sinu juures pelgupaika otsivad
inimlaste nähes.
21Sa varjad neid oma palge varju all
meeste õeluse eest;
sa peidad nad ulualla
tigedate keelte riiu eest.
22Tänu olgu Issandale,
et ta kitsikuses on minule
imeliselt osutanud oma heldust!
23Mina ütlesin oma hädas:
„Ma olen ära lõigatud su silma eest!”
Siiski kuulsid sa mu anumiste häält,
kui ma sind appi hüüdsin.
24Armastage Issandat,
kõik tema vagad!
Issand varjab ustavaid,
aga ta tasub rohkesti kätte neile,
kes ülbesti toimivad.
25Olge kindlad,
ja saagu tugevaks südamed teil kõigil,
kes ootate Issandat!

Meenuta aegu, mil oled kogenud, et Jumal on su pelgupaik, su kindlus ja kalju. Palu, et Jumal värskendaks su südames teadmist Tema väest ja hoolitsusest sinu eest.

On lohutav teada, et isegi selline mees nagu Taavet võis sattuda ahastusse. Alates esimesest hetkest, mil kohtame teda Piibli lehekülgedel noore karjasena, tundub, et tema ei muretse kunagi, vaid on alati kindel ja julge nagu lõvi. Ta astub vastu karule, lõvile ja Koljatile kogenud sõjamehe enesekindlusega ning tunneb end turvaliselt ühtviisi nii Sauli kuningakojas kui oma isa põldudel.

Ent suure rõhumise all räägib ka Taavet ahastusest. Ta küll kirjeldab oma kartust juba saavutatud võidu positsioonilt tagasi vaadates (s 21), kuid tunnistab seda siiski. Hoolimata sellest, et Taavet oli Jumalaga käinud palju aastaid, arvas ahastuse hetkel ka tema, et Jumal on ta maha jätnud või endast ära lõiganud.

Olukord on veelgi komplitseeritum: Taavet kogeb, et osaliselt on ta ise süüdi. Ta ütleb: “mu ramm on raugenud mu pahategude pärast..” (s 11). Sel ahastuse hetkel lubas Taavet  dikteerida sellele mida ta nägi, seda, mida ta teadis. Ta teadis, et Jumal oli tema pelgupaik ( s 1), tugev kindlus  (s 2) ja armuline (s 9) ning sügaval sisismas teadis Taavet ka, et kõik tema ajad on Jumala käes (s 15). Ometi lasi ta nähtaval olukorral - oma vaenlaste tugevusel- varjutada seda mida ta teadis: et Jumal on väeline ja ustav. Taaveti ärevus ja hirm muutis aga tema vaenlase veel suuremaks, nende süüdistused valjemaks ning ähvardused palju hirmsamaks. Taoline vaenlase mõju suurenemine varjutas Issanda au, kes tegelikult iial ei olnud teda maha jätnud ega hetkekski tema kõrvalt lahkunud.

Selle psalmi keskmes on sõnad, mida Jeesus tsiteeris ristil olles: “Sinu kätte ma usaldan oma vaimu…” (s 6,  Lk 23:46). See on inimese südamekarje, kes vaatamata kõige hirmsamale olukorrale on õppinud usaldama Jumalat täielikult.  On imeline teada, et võime pöörduda Jumala poole igal ajal ja just sellistena nagu oleme - mitte ainult siis, kui elu on rahulikum ja normis, kui meil pole probleeme ega pattu.

Nii nagu Taavet, peame ka meie lubama tõel võidutseda ärevuse, hirmu ja ähvarduste üle ning kaitsta end “inimeste salasepitsuste eest” (s 20). See, mida tunneme ja näeme tahab alati hakata valitsema selle üle, mida usume, kuid meile on antud tõe relvad, “ Vaimu mõõk “ (Ef 6:17), millega saame läbi lõigata segaduse udu ning meie vastu tõusnud hirmu ja ähvarduse. Kui jookseme Taaveti kombel Jumala tõe juurde, leiame sealt varju ja tugevuse, leiame julgustuse ja uue jõu.

 Jumal on ka meie pääste, kalju ja mäelinnus - igal ajal (Ps 62:8).

 
Millises olukorras oled sa täna? Võitlemas? Mine siis ausalt Jumala ette oma hirmudega ning hoia tugevasti Temast kinni. Oled tipus? Siis küsi, kas Jumal tahab, et võiksid kedagi julgustada.

Selle kommentaari autor: APÜ