Pauluse lähenemine eetikale polnud kunagi: "tehke seda, sest mina ütlen nii”, vaid pigem alati: "tehke nii seetõttu, mida Jeesus on korda saatnud läbi oma ristisurma ja ülestõusmise". Paulus ei tõsta siin esile kõrgeid moraalinorme (millele Jeesus oma eluga ka eeskujuks oli), vaid ta keskendub päästele, mille Jeesus oma ristisurma läbi kõikidele võimalikuks tegi (s. 11, 14). 

Kahtlemata oli ja on Jeesus eeskuju, keda järgida, kuid rõhuasetus mille Paulus siin annab, näitab, et sellest hetkest, kui oleme oma usu rajanud Kristusele, on meie eludel täiesti teine alus. "Ma olen ühes Kristusega risti löödud" kirjutab Paulus mujal (Gl 2:19). Uskliku jaoks tähendab see “lahti ütelmist ilmalikest himudest” (s 12) ja jumalakartlikkuse õppimist. Elu alus ise on nüüdsest muutunud.  Sellepärast rõhutab Paulus, et kreetalased ei peaks valima lihtsalt moraalset eluviisi, otsekui “tänutäheks” Jeesusele tema tehtud töö eest - vaid läbi nii radikaalse transformatsiooni suunab Jumal neid valima oma elule täiesti uut alust.

See uus alus viib inimese palju sügavamale pinnapealsest suhtumisest ja keskendub inimsüdame tegelikele motiividele. See osutab näiteks, et lihtsalt oma kultuuri standardite järgi elamine - ükskõik kui kõrged need ka poleks - ei saa iial olla piisav Jumala ees. Kreetalased olid küll kurikuulsad hoopis oma madalate moraalistandardite poolest, kuid Rooma kodanikud üldiselt pidasid auasjaks järgida kõrgeid eetilisi väärtusi. Ka tänapäeval küsivad paljud, et miks sellest Jumalale ei piisa, kui ma lihtsalt hea inimene olen. Inimese enda süda võib osutuda väga petlikuks ja ka kõige parema tahtmise juures ei suuda keegi ise oma südant Jumala ees kõlbavaks muuta. “Mina, Issand, uurin südant, katsun läbi neerud, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda.”, ütleb Jumal (Jr 17:10). Seda suudab üksnes Jumal, kes Jeesuse läbi saab inimese vabastada kurjuse sunni alt.

Kristus kutsub meid aga veel palju enamaks! Tema surm meie pattude eest, teeb võimalikuks eluviisi, mis lähtub Tema armastuse väest. Endise käsukuulekuse asemel, kogeb usklik täiesti uut, armastusest jõustatud, vabatahtlikku ja rõõmsat kuulekust ning selle kergust. Siis avastame korraga oma südames lausa “innukuse headele tegudele” (s 14). See on ainus kohane vastus Jeesuse ohvrile.  Sest vaid Tema ise saab meis teostada täieliku muutumise, muutes meid inimesteks, kes peegeldavad Tema loomust.  Paulus ütlebki, et Kristus "puhastab meid endale pärisrahvaks". 

Mitte ükski inimene ei saa iial välja teenida oma lunastust. Aga olles valinud selle uue elu aluse,  saame kogu hingest teha koostööd Jumala Püha Vaimuga, “õndsas lootuses”, tajudes aina enam Kristuse kirkust ning ülistades Teda iga muutumise ime eest oma elus.