Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tt 3:1-7
Kristlaste kohustustest maailmas1Tuleta neile meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja
võimukandjaile, oleksid kuulekad, valmis igale heale teole,
2kedagi ei teotaks, oleksid rahupüüdlikud, leebed, osutades kõigi
inimeste vastu igapidi tasadust.
3Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates
mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime
vihaalused ja vihkasime üksteist.
4
Kui aga Jumala, meie Päästja
heldus ja inimesearmastus ilmus,
5siis ta päästis meid -
mitte õiguse tegude tõttu,
mida meie nagu oleksime teinud,
vaid oma halastust mööda,
uuestisünni pesemise
ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.
6Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud
Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi,
7et meie, tema armust õigeks saanud,
oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal.
Ta lamas oma haiglavoodis, suremas. Ta oli mulle juba rääkinud, et omab täielikku kindlust ees ootava tuleviku osas: see saab olema elu Kristuses ja kirkuses. Korraga aga vaatas ta mind oma padjalt ärevil silmadega kartes, et ehk olin valesti aru saanud ja et see oli hoopis ülbus. "See on kõik ainult armu tõttu, et sa teaksid,” lisas ta rõhuga. Minu jaoks on see imeline meenutus sellest, et ka kõige vanem, kogenum, austusväärsem kristlane on rajatud täpselt samadele alustele nagu kõige värskem pöördunu.
Tänane kirjakoht kannab sama mõtet. Pauluse poolt öeldus pole midagi ülelolevat. "Meiegi ju olime kord…" (s. 3), "kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus.." (s. 4), "siis Ta päästis meid - mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda" (s. 5), "et meie, Tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks…" (s. 7)
Milline uskumatu kindlus meil kristlastena võib olla, kui vaatame Jumala heldekäelisuse ja mitte omaenda väärtolemise peale!
Et tema kommentaarid kreetalaste kultuuri suhtes ei tunduks kuidagi üleolevad, näitab Paulus, kuidas evangeelium on kõikide võrdsustaja: mitte keegi ei suuda midagi Jumala käest oma tegudega välja teenida. Ning Paulus liidab ka ennast nende hulka, kelle teod lähtusid langenud olemusest: "meiegi olime arutud.." (s.3).
Nagu Kreetal, nii ka tänapäeval, on enamus niinimetatud "vabadusest" tegelikult vaid enesenautlemise orjamine, mis õõnestab selgelt ühiskonda ("elades kurjuses ja kadeduses…" s.3).
Üheainsa väikese sõnaga alustab Paulus Jumala erakordse sekkumise kirjeldamist: "Kui aga…Jumal" (s.4). Jumal annab heldelt, mitte vastavalt sellele, mida keegi väärib või mitte. Ka päästmine pole pelgalt hädavajalik põgenemine kohtumõistmise eest, sest Jumal mitte ainult ei “pese meid patust puhtaks", vaid valab “ohtralt” meie peale välja oma Vaimu Jeesuse Kristuse läbi.
Sellepärast ootab Paulus kreetalastelt moraalset muutust. Jumal on selle jaoks kõik valmis pannud, küllaldaselt ja ülisuure hinnaga. Petetud ja sõnakuulmatud orjad saavad võimaluse tõusta Jumala pärijaiks -seda kõike (üksnes!) läbi armu. Kogudus Kreetal on noor ja ebaküps, kuid kui evangeelium nendeni päriselt jõuab, siis vaata ainult, kuhu nad välja jõuda võivad!
Selle kommentaari autor: APÜ