Vaimust sündinud inimene hakkab Jumala armastuse mõjul ümber kujunema. Tal pole enam vaja otsida teiste heakskiitu või õigeks tunnistamist - selles saab ta nüüd täiesti toetuda Kristuse tehtud tööle (Tt 3:7). Tal pole ka vaja enam tegudega oma  päästet välja teenida - Paulus on juba näidanud, et see on võimatu, ning et õigsus Jumala ees on meile Kristuse läbi antud täiesti muidu (Tt 3:5).

Siiski räägib Paulus ka tegudest, ent need on hoopis teistsugused teod - mitte tehtud pääste saamiseks, vaid tehtud Jumala armastuse kogemise tõukel ja Jumala Vaimu suunamisel. Paulus rõhutab, et usuga Jeesusesse peavad kaasnema head teod (s 8),  ja lisab, et häid tegusid tuleb teha hoolsasti (s 8). On oluline neid kahte mitte segi ajada. 

Mõnikord võib tunduda, nagu oleksime võimetud selles maailmas valitseva pimeduse vastu astuma, ometi saab igaüks teha head kellelegi ja iga selline tegu suurendab valgust pimeduses. Oma kirjas Timoteosele kinnitab Paulus: “Niisamuti on ka head teod ilmsed….., ei saa jääda varjule.” (1Tm 5:25). Efesose kirjas ütleb ta, et me oleme loodud heade tegude tegemiseks (Ef 2:10), milled Jumal  “on enne valmistanud, et me käiksime nendes.” Apostel Jaakobus aga lisab, et usk ilma tegudeta on surnud (Jk 2:26). Teisisõnu on olemas teod, milled Jumal on planeerinud su ellu, ette valmistanud ja sind selleks ka varustanud. Need on head teod ning meie ülesanne on Püha Vaimu abiga jõuda nende teostamiseni.

On üsna lihtne, samas ohtlik kinni jääda valedesse asjadesse. Paulus mainib siin “rumalaid vaidlusi ja arutlusi sugupuude üle”, aga ka seadusetülisid (s 9), öeldes et need on kasutud ja tühised. Kõige karmimalt nimetab ta eksiõpetuste levitajaid, soovitades usklikel endid neist eraldada (s 10-11).

Vana-aja rabid armastasid väga arusaamatuid vasturääkivusi ning sugupuude uurimise kaudu loodeti endale auväärsust juurde saada. Tundub, et samamoodi kui eksiõpetused, jõudis selline praktika ka algkogudusse, viies usklike fookuse olulistelt teemadelt mõttetute arutluste juurde. Paulus muretseb taolistest vaidlustest tõusvate rumalate arusaamatuste pärast, mitte aga diskussioonide pärast, mis süvendasid usklike vailmulikku tarkust ja arusaamist. On vaja ära tunda millal meid põletavad küsimused on tegelikult vaid rumal tähenärimine, millal aga vajalik “kaevamine” jõudmaks sügavamale usu rikkuste juurde. Meil pole vaja saada kõiketeadjaiks, - see ei aita kedagi usus edasi; tuleb aga õppida eraldama väärtuslik ja põhiline sellest, mis on tühine ning jääda olulise juurde.

Paulus soovib, et mitte keegi ei jääks ilma viljata (s 14) ja ta lõpetab oma kirja mõtlemapaneva märkusega: “Õppigu meiegi omad tegema häid tegusid seal, kus neid tõepoolest on vaja…”