Prohvet Aamose kaasaegsed nautisid head elu ja turvalisust arvates, et selle tagab neile Jumala soosing, aga see oli vaelarvestus. Iisrael tundis Jumalat, kes rahva minevikus oli võidelnud nende ees otsekui vägev sõjamees ning nad igatsesid “Issanda päeva” (s 18) eeldades, et see toob hävingu ja lõpliku võidu nende vaenlaste üle. 

 Aamos aga kuulutab, et Issanda päev toob pimeduse ja hävingu hoopis Iisraelile ning et rahvast ootab ees vangipõlv (s 18-20).

Mida arvame meie Issanda päevast, Jeesuse taastuleku päevast? Kas ootame seda ja kui, siis miks? Kas usume, et see saab olema meie igatsuste täitumise päev või peaksime kartma hoopis oma südamete paljastamist?

Mis oli see, mis eksitas Iisraeli rahva arusaamist Issanda päevast? Nende ebasiiras jumalakummardamine. Jumal eraldab end oma rahvast, selle jumalateenistustest, sest rahva süda ja elu on läinud Jumalast kaugele. Rahva silmad on kiindunud oma ebajumalatesse ning nende tegudes puudub õiglus. 

 Jumalat ei saa eksitada välisega, vaid Tema mõistab kohut südame meelsuse ja mõtete üle (Hb 4:12). See peaks olema igale usklikule südamesse põletatud alusteadmine, suunama iga jumala teenistust, ülistust, palvet. Jmalat ei ole võimalik eksitada sõnade, kaunite viiside või täiuslikult lihvitud rituaalidega. 

Aamose sõnum räägib regulaarsest jumalateenimisest, kummardamisest, ohvritest, laulust ning muusikast, ometi ütleb Jumal: “Ma ei talu seda, ma ei võta seda vastu, see ei liiguta mind ja ma ei kuula seda!” (s 21-23). Siin on inimesed, kes arvavad, et Jumal on nendega (s 14), kuid kes eksivad rängalt, arvates, et “Issanda päev” saab nende jaoks olema “valgus” (s 18). Siin on Jumala kummardajad, kes pööravad suurt tähelepanu teenistuse üksikasjadele, ning samas ei väljenda nende elu mingil viisil seda, mida Jumala teenimine tegelikult nõuab.

Samasugust hoiatavat sõnumit kuulutavad ka Aamose järel tulevad prohvetid: Hoosea, Jesaja ja Miika, ning sama ütleb hiljem Kristus ise (Js 1:10–17; Ho 6:6; Mi 6:6–8; Mt 9:13).

Ometi ei too see sõnum esile asju, mis on jumalateenimises valesti, vaid ta osutab sellele, mis on jumalateenistuses osalejate juures valesti. Jumal ootab, et kõik mis öeldakse ning tehakse jumalateenistusel, oleks kooskõlas sellega, mis toimub (mida inimesed teevad) ühiskonnas.

Kui õiglus ning õigus muutuvad juhuslikuks, või kaovad hoopis, panevad inimesed ise end ohtlikku olukorda. Ei ole elu ilma veeta - ja tänases piiblitekstis ütleb Jumal, et õigus ja õiglus peavad uskliku elu täitma otsekui sügavad ja võimsad veeojad, see peab olema Jumala rahva eriline tunnusjoon, mitte elutormi tõttu tekkinud ojakene, mis varsti ära kuivab. Me ei saa armastada Jumalat, kui me ei hooli oma naabritest ning abivajajatest, või tegeleme vaid nendega, kellega meil on mugav koos olla. Hool inimese heaolu ja õiglase elukeskkonna pärast voolab Jumala enese südamest, ning kes iganes soovib teenida Teda, peab selle voolamisega kaasa minema.